2Mis on tegelikult eksistentsiaalne kriis?
Filosoofid ja psühholoogid on seda uurinud rohkem kui sada aastat. Näiteks Jean-Paul Sartre nimetas seda hetkeks, mil inimene taipab, et tal ei ole valmis antud mõtet ja ta peab selle ise looma. Viktor Frankl, kes elas üle holokausti, kirjutas, et inimene võib taluda peaaegu kõike, kui tal on, mille nimel elada. Ja psühhiaater Irvin Yalom ütles otse, et eksistentsiaalne kriis on paratamatu osa teadlikust elust ja kui sa seda kunagi ei koge, siis pole sa tõenäoliselt iseendaga päriselt kohtunud.
Ära võta eksistentsiaalset kriisi kui nõrkust ega ülemõtlemimst. See on märk, et inimene on jõudnud oma arengus uude faasi. Me ei kasva ainult rõõmu ja õnne kaudu, vaid ka läbi valu, segaduse, küsimuste ja murenemise.
Kui inimene küsib endalt: „Miks ma elan?“, siis ei ole tegemist depressiivse, vaid elulise küsimusega. Just see küsimus paneb sind otsima oma elu päris tähendust. Tähendust, mis ei sõltu ametinimetusest, suhtestaatusest ega teiste ootustest, vaid sinust ja mida see tähendab sinu jaoks.
Füsioloogiline taust – Eksistentsiaalne kriis ei sünni ainult peas, vaid annab märku kogu kehas. Keha on tegelikult esimene, mis annab märku sellest, et midagi on valesti. Kui sisemine suund on kadunud, tekib kehas stressireaktsioon. Autonoomne närvisüsteem, mis hoiab meid tasakaalus, väsib pidevast pingutamisest ning selle tulemusena tõuseb kortisool ning dopamiin langeb ja järsku pole enam energiat ning inimene võib tunda, et isegi puhkus ei taasta energiavarusid.
See ei ole laiskus ega nõrkus, vaid tegemist on keha viisiga sulle öelda: „Ma ei saa enam käia mööda kellegi teise rada.“ Mõistus võib sind veel püüda loogikaga veenda, et kõik on korras, aga keha enam sellele ei allu. Seepärast öeldaksegi, et „keha teab enne, kui mõistus järgi jõuab“.
Eksistentsiaalne kriis on keha ja hinge ühine hääl. See ei kisenda, vaid pigem sosistab. Aga kui sa seda kaua eirad, hakkab see lõpuks ka sinu sees karjuma ja oma tähelepanu nõudma.
