Sõnumid hingedepäeva nädalaks

Tunned rõõmu perest, kodust, lähedastest ja kõigest sellest, mis annab sulle turvatunde. Riskihimu vähemalt praegu sinus esile ei tungi. Eelistad mõnusat olemist, ilma vajaduseta kellelegi midagi tõestada, ennast proovile panna, maailma avastada või teha ei tea mida. Sügad koera kõrva tagant, teed kassile pai, võtad lapsed kaissu, poed kallimale kaissu – mis just sinu võimalus on või mis tekitab sinus selle suure hea turvalise ja mõnusa äraolemuise tunde – teed seda. Võtad vabalt ja annad endale aega lõõgastuda ja lihtsalt olla ja nautida. Oled selle ju ära teeninud! Naudid kõiki neid rikkusi oma elus, mida rahasse panna ei anna… või siis annab.

Sellisteks osutusid siis selle nädala inglisõnumid…

ja lõpetuseks tahan sulle öelda seda… et siit tuleb reklaam! See on raamat, mille ostmist kaalusin üle aasta. Aga minu mõte on kindel – ma kirjutan Antsule isiklikult pöördumise ja vaat´et veel põhjalikumagi tema raamatu toimetajale. Ants Rootslase “Seitsme põlve müsteerium” on minu 21. sajandil loetud raamatutest kõige korrektsema kirjakeele, lauseehituse ja õigekirjaga! Konkurentsitult! Osad raamatud on nii vigased, et mul on närv üles öelnud ja ma tõsimeeli olengi võtnud punase pastaka ja kukkunud raamatut sodima, sest see on nii vigane olnud, et mul on lausa füüsiliselt valus olnud seda lugeda – ja selliseid keelelisi katastroofe on aina enam.

Seetõttu on Antsu raamat minusuguse õigekirjafriigi jaoks täielik palsam hingele. Raamatus on ainult üks kahes eksemplaris korduv viga. Aitäh-äitäh-äitäh. Kõik. Ülejäänu on sulakuld. Üheti mõistetav, ladus, voolav, lihtsurelikule arusaadavas keeles tekst. Selged mõtted, vahetus. Usun, et need kellele valdkond uus ja tundmatu, saavad ka aru, millest jutt käib. Igal juhul on minu arust saanud ta hakkama märgilise tähtsusega raamatuga, mida peaks lugema kõik inimesed, kes tahavad enda, oma pere ja suguvõsa elu korda saada, sõltumata sellest, mida ja kas nad arvavad ja usuvad või mitte. Mind on ropult raske saada selleni, et ma oma “kange seljaga” (ma Lõvi!) kummardun kellegi või tema tegude ees. Ja nüüd, vanuselises mõõtes, “see poisike” – vau, ma ütlen, vau! Ta kõnetas mind, ta puudutas mind, ta loksutas mind, ta jõudis minuni – liigagi sügavale. “See poisike” on uskumatult “kõva käsi” ehk teab elust ja asjadest kaugelt rohkem, kui mina uneski olen näha osanud. Nii et ka teie, kallid lugejad, unustage eelarvamused. Ta suudab ilmselt ka teid üllatada, kui sul seda raamatut veel pole, ja avada silmi. Ja see on seda väärt, oi, kuidas on!

-Eloise Leandra-