Sügisel 2015 helises mu korteri kirjutuslaual mobiiltelefon. Tundmatu number helendaval ekraanil tekitas elevat uudishimu. Kas jälle mõni pisteline turu-uuring või pealetükkiv telefonimüük? Kuid seekord osutus ootamatu meloodiline märguanne ajalooliselt märgiliseks sümboliks. Korduvast mobiiliviisist pidi välja kasvama aegumatu sisuga elumuusika.
”Tere. Kas noor Tamm kuuleb?” küsis vana naise väsinud hingeldav hääl.
See oli minu vanaonu abikaasa Tartumaa metsatalust, kes otsustanud pöörduda Tallinna korteris elava noore sugulase poole suure ja siira palvega.
Saanud jaatava vastuse, alustas üheksakümnendates vitaalne daam kerge kõnetakistusega oma teemat.
”Ma sain poja pere kaudu sinu saadetud luuletuse oma armsast mehest ja lugesin seda palju kordi… (süvenev hingeldus).
”Kas Teile meeldis see?” pärisin sõbralikult.
”Ja kuidas veel. Mul võttis silma märjaks. Nii tõetruult kirjeldatud värsivormis tema eluvõitlust,” selgitas terava mõistusega, füüsiliselt hapraks muutunud vanaproua, kelle elupäevade piir selles ilmas tundus ilmselgelt lähedale tüürivat.
”No siis on hea, et see lugu õnnestus ja jõudis kenasti kohale,” avaldasin rahulolu oma varem loodud luuletuse üle, mille oma vanaonu auks sepitsenud ja tema eakale lesele läkitanud. See lüürika liikus käest kätte läbi vahendajate, prinditud paberil.
Suguvõsas elava leksikonina tuntud suhtlusaldis proua jätkas aeglases kantkendlikus rütmis:
”Sina oskad näha inimest kirjanduslikult. Ma tahan sulle pakkuda väärtuslikku materjali, millest saaks kirjutada raamatu. Tahan, et sinu kätte jõuaks minu mälestustepäevik.”
Avaldasin tänulikkust pakutu üle ja küsisin, kuidas võiksin selle hinnalise kingituse kätte saada. Leppisime kokku, et paberipunt kausta vahel liigub ühe Tallinna kooli valvelauda, kus töötab tema sugulane ja et ma saan sinna järele minna.
”See on minu kultuuriline pärandus sinule, pea meeles! Hoia seda! Sellest saab kirjutada suure loo ja ma eelistaksin romaani,” rääkis kurnatud kõnega vana daam, kes saanud osa Eesti heitliku lähiajaloo täispaketist.
Ma lubasin materjali meeleldi vastu võtta ja sellega esimesel võimalusel tutvuda. Pidasin vajalikuks viisakalt nentida, et kiiret loomingulist arengut ei saa ma lubada.
Selle peale reageeris mu eakas vestluspartner väga mõistvalt:
“Ega nii võimsat materjali ei saagi kiiresti lahti kirjutada. See on aastate töö. Ja mina ei näe seda niikuinii. Peaasi, et tutvud ja asja ette võtad.”
Lubasin asja ette võtta ja anda oma parima, kasutades kogu oma senist kirjutamise kogemust. Selleks ajaks oli mul ilmunud kirjastuse kaudu esikteos, mis saanud trükimeedias tunnustava kommentaari. Lisaks edukale debüüdile ”sahtlis” veel mitme kogumiku jagu luuletusi ja peas mõlkumas uued ideed järgmise memuaarteose osas.
Meie telefonivestlus lõppes üksmeeles ja lootuses jäädvustada ühe paljukogenud isiksuse eluseikade põhjal kogu eesti rahva ehe lugu läbi paljude kümnendite.
Paar nädalat hiljem seadsin kokkulepitud ajaks sammud Tallinna haridusasutusse, kus sain valvelauast kätte mulle sinna jäetud mälestuste märkmed. Tõin selle koju, panin kindlasse kohta seisma ja tegelesin esialgu poolelioleva kirjandusliku projekti lõpetamisega.
Kui ma esimest korda masinatrükis memuaarsed lõigud ette võtsin, ei suutnud ma alustada loodetud romaanikäsikirja. Kuidagi nii raske tundus see kirjapilt. Veel teiselgi pealevaatamisel asetasin selle tagasi riiulisse, kaheldes, kas sellest asjast üldse kunagi asja saab.
Kuid päevad on muutlikud, mõttekäigud ettearvamatud. Ühel hetkel toimus vaimne plahvatus, täielik äratundmine sekundi murdosa vältel, et just see kirjalik pärandus on asi, millest saab midagi väga võimsat. Ja juba samal päeval alustasin tööd, mis tänaseks läbi aastate nõudnud palju aega ja vaeva. Toonud võite ja tagasilööke. Kuid suured eesmärgid on määratud õnnestuma, kui need kannavad üllaid ootusi ja rakendatakse vaibumatut järjekindlust.
Tasub vastata ka nimetutele numbritele, mis välgatavad mobiiliekraanil õhtuhämaruses kesk haigutavat igavat vaikust. Tasub võtta vastu lauseteks põimitud kirjalikud ”testamendid”. Teinekord ennatlikult mõttetuks tunnistatud lühikestest lõikudest võib sündida midagi liigutavalt suurt perekonnale, suguvõsale, rahvale ja maailmale. Esimesesele arglikule algustähele võib järgneda lõpuks tohutute lausete rodu ja rasvane punkt raputavate aegade jäädvustamiseks. Noor Tamm oli saanud vanalt sugulaselt väärika saadetise, et salvestada see kogu rahva ajaloolisse mälusse. See on juba midagi!
Andre Tamm
