2. november – mälestuspäev lahkunutele
Täna 2. novembril tähistatakse Eestis vaikset mälestuspäeva surnutele, mida nimetatakse hingedepäevaks. Tegemist on päevaga, mil süüdatakse küünlad lahkunute auks. Katoliku kirikukalendris kehtestati see päev juba 1006. aastal kui usklike surnute mälestuspäev. Eestis on hingedepäev osa pikemast hingedeajast, mil usuti, et esivanemate hinged tulevad koju.
Hingedepäeva on mainitud juba 14. sajandi allikates, kuid selle tähistamine jäi pikalt rahvapärase hingedeaja varju. Seevastu 1990. aastatel taaselustus tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja surnuaias haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. See on aeg, mil surnuaiad ja kalmistud justkui ärkaksid ellu. See võbelev küünlaleek tähistab palju enamat kui lihtsalt tuld, vaid sümboliseerib kustumatut mälestust neile, kes on siit ilmast lahkunud. See ühendab põlvkondi ja tuletab meelde, et elu ja surma vahel on õrn, kuid siiski püsiv side.
Aeg, mil hinged tulevad koju
Hingedeaeg on eesti rahvakalendris sügisene periood, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Selle kestus on ajas varieerunud ning mõnel pool algas see pärast mihklipäeva ja lõppes enne mardipäeva, teisal peeti seda novembris. Põhjarannikul tunti sama aega jaguajana, mida on peetud muistse aastavahetuse tsükliks, mil ühitati kuu- ja päikeseaasta.
Hingedeajal, eriti neljapäeva õhtuti, kaeti hingedele laud tuppa, sauna või toapealsele ning peremees ja perenaine kutsusid hingi nimepidi toitu maitsma. Hingedelt paluti kaitset põllule ja karjale. Hingedeaja lõpul neid tänati ja saadeti hinged lahkelt teele.
Sellel ajal kehtisid vaikuse ja rahu nõuded ja keelatud olid kõik müratekitavad tööd nagu puude lõhkumine, samuti peeti kohatuks naljatamist, kilkamist ning keelatud olid villa ning lõngaga seotud tööd, näiteks ketramine ja kudumine. Ilmad olid pimedad, udused ja sumedad justkui sümboliseerides piiri kahe maailma vahel.
Hingesandid ja hingekakk
Hingedeaega saatis ka sanditamise komme. Keskajal valmistati hingedepäevaks hingekakkusid ehk hingeleiba. Lapsed käisid perest perre, laulsid lihtsaid laulukesi ning palusid annetuseks kakku, sarnaselt tänapäeva sanditajatele. Iga saadud kaku eest loeti palve annetaja lahkunud sugulase hingele, et viimane taevasse pääseks. Seevastu 19.–20. sajandi Mulgimaal käidi samuti hingesandiks ning enamasti olid valgesse riietatud santideks lapsed, kes liikusid vaikselt või ulgusid akende taga. Nad ei palunud ande, kuid pered andsid neile surnutega seotud toidukraami nagu käkid, kakud, oad, herned ja pähklid.
Rahvaluuleteadlane Taive Särg on uurinud hingesantide laule, mis olid lühikesed ja sageli naljatlevad. Refrään „uu-uu-uu“ meenutas hauatagust häälitsust ja võis olla seotud muistsete hingede ärasaatmise tavadega, mil valitses üldine vaikusenõue. Mõnel pool siiski tantsiti ja mängiti pilli. Laulude asemel on üldisemalt levinud kõnelised pöördumised hingede poole, otsekui suunamaks külaliste tegevust ning avaldamaks soove, et hinged edaspidi põldu ja karja hoiaksid.
Hinge tähendus rahvausundis
Sõna hing on üks vanimaid läänemeresoome ühissõnu, mis märgib elu algust ja olemuse tuuma nii inimeses, loomades kui kogu looduses. Eesti rahvausundis on hing nähtamatu jõud, elualge ja vägi, mis annab kõigele elavale väe ja liikumise. Usuti, et hing asub kogu kehas, kuid eriti veres, juustes ja küüntes ning neis peitub inimese elujõud ja vägi.
Hingega on seotud ka vari, nimi ja hingamine ehk hingus ja kõik need koos määrasid inimese vaimse tugevuse. Arvati, et lastel on hing nõrgem kui täiskasvanutel, mistõttu tuli neid eriti kaitsta. Hinge kandvaid kehaosi ei tohtinud kunagi hooletusse või laokile jätta, sest usuti, et keegi teine võib/saab siis inimesele nende kaudu kahju tekitada. Usuti, et laokile jäetud või õue visatud juustest võis tekkida peavalu, lõigatud ja mahaloobitud küüntest võis kurat või päkapikk endale teha nähtamatuks tegeva kübara.
Usuti, et hing võib kehast ajutiselt lahkuda une, haiguse või minestuse ajal ning pärast surma jätkab see teekonda teispoolsusesse või tuleb hingedeajal koju. Mõnikord rändas hing nähtamatult, teinekord aga erilise olendina: tuulispasa, luupainaja, virmalise või hingeloomana, näiteks mesilase või liblikana.
Vanarahvas ütles, et surres „heidab inimene hinge“ , mis tähendas hinge jäädavat lahkumist kehast, aga jäädvustus igavene ühendus elu ja surma vahel. Arvati, et hing võib edasi minna teispoolsusesse, sündida uuesti mõnes teises inimeses, loomas või linnus, või siis tegutses oma endise omaniku esindajana elavate keskel kodukäija või kummitusena ning käis hingedeajal kodus.
Hingedepäev maailmas
Kuigi Eestis on hingedepäev vaikuse ja süvenemise aeg, tähistatakse seda või sarnaseid pühasid mujal maailmas väga erinevalt.
- Halloween on algselt keldi Samhaini püha, mis tänapäeval on muutunud lõbusaks ja kommertslikuks pidustuseks. Ometi on säilinud selle algne mõte austada lahkunuid ja süüdata küünlad. Soovid selle kohta rohkem lugeda.
- Soomes peeti 1. novembril kekrit, mis ühendas lõikuspeo ja lahkunute mälestamise. Tänapäeval on seal populaarseks saanud Halloween, kuid küünalde süütamine haudadel on endiselt tähtis osa päevast.
- Mehhikos toimub 1.–2. novembril värviküllane püha surnutepäev (Día de los Muertos). Kodudesse püstitatakse rikkalikult kaunistatud altarid küünalde, lillede ja pealuukujuliste maiustustega. Surnuaedades süüakse, tantsitakse ja palvetatakse sageli terve öö.
- Balil tähistatakse lahkunute teekonda piduliku tuhastamistseremoonia ehk kremeerimisega. Tuhastamise eel asetatakse surnu keha paberist, puidust, bambusest valmistatud hiiglaslikku värviküllaselt kaunistatud lehmakujulisse sarkofaagi, mis tseremoonia käigus põletatakse. Balil peetakse surnu keha kestaks, mis tuleb kindlasti põletada selleks, et hing saaks vabaks.
- Hiinas ja Hongkongis toimub kevadel Qingmingi festival, mil esivanematele viiakse paberist valmistatud kingitusi: riideid, raha ja isegi maju, mis siis surnu haual põletatakse, et need jõuaksid kadunukese hauatagusesse ellu.
Allikad: Internet, Folklore ja Berta
