Sõnumid aprilli lõpu – ja maikuu alguspäeviks

Oled suutnud lahendada hiljutise keerulise olukorra kahe vastanduva poole vahel, suutes näha mõlemat poolt ja tegutseda mõtteselgelt, kainelt kalkuleerivalt, arukalt, võtta vastu otsuseid. Seeläbi oled kogunud heakskiitu, austust ja tänulikkust. Sul on põhjust enda üle uhke olla.

Nüüd on sinu jaoks oluline jääda rahulikuks ning väljenduda selgelt, mida soovid saavutada. Enesevalitsuse kaotamine ja ärevalt oma soovide seletamine ei too kohe kindlasti edu, seega väga oluline on ilmutada enesekontrolli, pühendumist ja tahtmist jõuda kaugele, saavutada paljut.

Sellisteks osutusid siis selle nädala inglisõnumid…

ja lõpetuseks tahan sulle öelda seda… et võibolla oled märganud postituse autorina tundmatut nime. Minu elus on käes kannapöörde aeg, nimevahetuse aeg. Esimesel võimalusel teen selle ametlikult ära, alustasin kasutajanimedega. Olen oma hinges saatnud teele senise nime, Anu (Kuura), ja võtnud vastu uue, läbi mitme proovikivi valituks osutunud neliknime – kahe ees- (Eloise Leandra) ja kahe perekonnanimega.

Ei ole see mul mingi kihlvedu, tuju või äkkidee. Mõte nimevahetusest tärkas mu peas juba koolipõlves, kui pidin andma esimesed allkirjad ja ma ei saanud sellega kuidagi hakkama. Ausalt öelda, ma pusserdasin selle kirjutamisega alati, vahel lausa närvi minnes ja uuesti proovides ja ikkagi pläkerdades. Ma olin selle nimega alati hädas ja tahtsin lahti saada. Ma tahtsin teada, kas ma siis mingeid muid tähti ei või kirjutada? Ei, ei või, nimede esitähed! Ma olin tige ja õnnetu korraga.

Veel aastaid hiljem katkes mu kannatus ja hakkasin oma käsikirjadele alla kirjutama AE. E lihtsalt oli minu täht ja tundus minu jaoks õige, kuigi mul polnud E tähega algavat nime. Mind see ei huvitanud. Minu käest ka keegi ei küsinud, kui mulle sünnil nimi pandi, kas see sobib või meeldib!

1996. pakuti mulle fiktiivabielu võimalust 40 000 krooni eest. Üüratu summa minu jaoks ja võimalus nime vahetada! Aga mis tagamõttega seda taheti, polnud mulle vastuvõetav, ütlesin ära – tasuta ja odavad lõunad on vaid hiirelõksus.

Kuskil sajandivahetuseks olin jõudnud äratundmisele, mis nime omale perekonnanimeks võtan, olgu või kirjanikunimeks. Vanaema neiupõlvenime. Selle vanaemaga, kellega mul on ridamisi sarnasusi alustades sellest, et meil on 60 aastat sünniaastate vahet, sodiaagi täis – tsükliteringi jagu ja nii tema kui mina sündisime mitte lihtsalt Roti aastal, vaid mõlemad vesi – Roti aastal. Aga ma ikka veel lootsin, et saan oma nime loomulikul teel ehk abielludes vahetada. Aastad läksid, aga ei midagi. Lõin käega, et selles elus ma õnne tunda ei saagi, kõigest ilma.

Siis aga tulid aastad, mis olid üks hullem kui teine ja ma sain aru, et ma oleks võinud sada surma surra, aga mul ei lastud. Mul ei lastud elada, aga mul ei lastud ka surra. Selleks pidi põhjus olema. Sama selge on minu jaoks see, et nimede ja numbritega on mul tihedad sidemed ja need mõjutavad mind tugevalt. Ma jõudsin arusaamisele, et ma olen vahetanud kõik peale selle nime, mille vahetamisele ma olen ainult mõelnud, aga teod on jäänud tigudeks.

Kui puutusin kokku järjekordse omal algatusel, mitte läbi abielu nime vahetanud inimesega, tundsin, et nii, nüüd ma pean saama vastused mõningatele küsimustele. Nii ma Dianalt küsisin seda ja teist, vast ta teab vastata. Ta mitte ainult ei vastanud, vaid andis ka nõu. Ta soovitas võtta ette nimeraamat – tunneta, milline nimi on õige. Nimesid sirvides ei kõnetanud ainuski eestipärane nimi (samas senine nii ees – kui perenimi on ka soome päritolu, mitte eestimaised) ja välja kirjutasin neid neli lisaks vanaema nimele. Üks oli nunnu, “tahan – olla” nimi, aga mitte, kellena end tunnen. Aga nii armas et ikkagi kirjutasin välja. Diana vaatas nimed üle ja ütles, et energeetiliselt pole see nunnu nimi üldse mina. Nii ta langes ikka valikust välja ja alles jäid kolm nime lisaks vanaema neiupõlve nimele. Ühe nime tegin Diana soovitusel teiseks perenimeks vanaema nimele toeks ja teised kaks jätsin eesnimedeks.

Kõikidele muudele katsetele lisaks lasin ma need nimed kõigis kombinatsioonides nii kodumaisest kui ingiskeelsest anagrammi mootorist läbi. Midagi enamat asjalikku sealt välja ei tulnud, kui see, et need nimed peidavad endas sõna namaste (hinduismis tähendab see “ma kummardan jumaliku poole sinus”). Seejärel võtsin paberi ja pastaka ja proovisin ise, mis ma leian. Leidsin nii oma vanaema kui tema õe eesnimed neis nimedes peituvana. Mulle oli see küllaldaseks märgiks, et olen teinud õige valiku. Aga… üks asi kripeldas ikka.

Kahe tähega allkirja andmisega ei saanud hakkama ja nüüd tahan öelda, et neljaga saan, ah? Võtsin paberi ja pastaka ja katsetasin kõik tähtede järjekordade variandid läbi. Hetkekski ma ei mõelnud, kas kirjutada nimed välja täispikalt või ainult initsiaalid, kas trükitähed või kalligraafiliselt või miskit muud moodi. Kirjutamise pealt käsi ise teadis mis ja kuidas! Kui aga tähed said jutti nii nagu oma praeguses nimes nimed olen reastanud, oli mul tunne, et pastakas ja mu käsi on kui iluuisutaja ja paber kui jää, millele hoogsalt joonistati tähtedepiruetid lendleva kergusega ja nii ilusas käekirjas nagu mul harva välja tuleb. Selle peale olin sõnatu ja ma enam ei vaielnud ega otsinud uusi proovikive tõestamaks endale, et olen teinud õige otsuse ja valiku.

Seega, nüüdsest ei koosta teile sõnumeid enam Anu, vaid Eloise Leandra!

P.S. Kui kellelgi on huvi ja soovi, siis Diana oskab/aitab geneetilist koodi ümber kirjutada. Mida see just tähendab, eks ta ise seletab lähemalt.

-Eloise Leandra-