63-aastane Icke sai Inglismaal kuulsaks professionaalse jalgpallurina, kes pärast spordikarjääri lõppu töötas televisioonis ning oli põgusalt tegev ka poliitikamaastikul. Ühel hetkel taipas mees aga, et tema missioon seisneb milleski muus ning nii on ta alates 1990-ndate algusest maailma võimueliidi tegemisi uurinud ning sellest 20 raamatut kirjutanud. Kui veel 10 aastat tagasi käis tema loenguid kuulamas vaid käputäis fanaatikuid, siis 2012. aasta oktoobris Londonis Wembley staadionil toimunud üritusele kogunes teda kuulama juba 5000 inimest (muide, Tondiraba jäähall mahutab 7000 inimest – toim.). Ta on käinud esinemas ja loenguid pidamas kõikjal üle maailma ning tema raamatuid on tõlgitud ligi 20 keelde.
Nüüd siis interviuu juurde.
Mida võime oodata sinu ettekandelt Eestis?
Ma räägin neljas osas, kokku umbes 8–9 tundi. Terve päeva jooksul püüan ühendada väga erinevaid punkte laiaulatuslike teemade vahel, mis vahest pealtnäha kokku ei sobitugi. Kui need aga omavahel ühendada, nagu mina seda teen oma esitluses tuhandete illustratsioonide abil, siis inimesed näevad, kuidas need erinevad teemad, sündmused ja inimesed moodustavad ühe sidusa ning selge pildi.
Neid punkte omavahel sellisel tasandil ühendades saavad inimesed näha, mis tegelikult toimub. Kõike eraldiseisvana vaadates näeme vaid piksleid, aga kui minna pikslite tasandilt tervikpildi tasandile, näib maailmas toimuv väga loogilisena.
Ma pühendan olulise osa oma ajast, paljastamaks maailma, mida inimesed näevad seoses sõdade, konfliktide, poliitika, inimrände ja rahasüsteemiga – mis kõik on ainult kinolina tasand ja sellest on oluline aru saada. Ma leian, et alternatiivmeedia teeb selle tasandi näitamisel väga head tööd. Kuid me ei saa kunagi mõista seda maailma tervikuna, kui me ei saa aru, kust see kõik tuleb, ehk peaksime teadvustama ka maailma, mida me ei näe. Ehk siis – me peaksime kogu arutelu igapäevaselt kinolina, ekraani tasandilt suunama hoopis jäneseurgu projektoris, kust see kõik tuleb ja alguse saab.
Oled taas kirjutamas uut raamatut, mis ilmub järgmisel aastal ka eesti keeles. Millest see raamat räägib?
See on veidi teistsugune. See keskendub meile kui inimestele ning meile kui teadvusele ning sellele, kuidas me oleme kaotanud ühenduse oma tõelise minaga ning usume vale-minasse ning kuidas see on kogu alus massilisele inimkontrollile. Ma küll viin vandenõu ja vandenõu sügavuse veel sügavamale, kui ma olen eales seda teinud, kuid peamine teema ja fookus raamatus on see, kuidas me oleme kaotanud kontakti oma tõelise minaga ning kuidas võlts-mina on lihtsalt programm, keda me usume end olevat, aga ei ole. Ilma võlts-minata ei saa eksisteerida vandenõud, sest tõelist mina ei saa petta, petta saab vaid vale-mind.
Raamat põhinebki sellel teemal mitmete erinevate aspektide kaudu ning ma seostan kõike seda meie igapäevaselt kogetava maailmaga ja sellega, kuidas maailm iga päevaga muutub. Seega, see on väga mitmekülgne raamat, kuid selle selgrooks on tõelise mina ja elu meeldetuletamine, et lõpetada see pikk periood, kus me oleme elanud vale-minana, uskudes, et sellised me, inimesed olemegi.
Kokkuvõttes oleme sattunud segadusse oma olemuse ja kogemuste vahel. Me oleme lõputu teadlikkus kogemuse saamisest. Kogemus aga on meie nimi, ajalugu, rass, usk, uskumused, taust, perekonnaajalugu, elulugu… See on kõigest kogemus, aga me oleme süstemaatiliselt manipuleeritud uskuma, et kogemus on see, kes me oleme – tegelikult see ei ole nii. Me oleme lõppematu kogemuse kogemine. Kui me teeme otsuse mitte elada, nagu me oleks vaid kogemused, ning elaksime oma elusid nii, nagu me oleksime piiritu teadlikkus, kes neid kogemusi läbi elab, muutub kõik. Muutuvad elud, muutub vaade elule, muutub taju võimaluste ja õiguste suhtes ning suures pildis muutub kogu maailm.
Mis toimub poliitikutega, kes lähevad kaasa igasuguse propagandaga ja toetavad sõdu – kas nad on lihtsalt ajupestud, hullud või töötavad nad kurjuse heaks?
Selle saab siduda eelmise küsimuse teise osaga – miks inimesed lähevad hääletama järgmistel valimistel. Poliitikas on struktuur, kus peaaegu kõik erakonnad seisavad justkui sama postmargi peal, poliitiliselt – see on konsensus. Aga see on manipuleeritud konsensus ja poliitikud on justkui etturid. Poliitilised parteid on oma olemuselt püramiidid ning need üksikud, kes on püramiidi tipus, omavad kontrolli ülejäänute üle.
Seega, kui sa tahad minna poliitikasse, saada valitud, siis peaaegu et alati pead sa esmalt liituma erakonnaga. Kui sa oled liitunud erakonnaga ning soovid saada valitud ning saada parlamenti, valitsusse, siis pead esmalt veenma erakonda, et nad laseksid sul nende nimekirjas kandideerida. Selleks, et nende toetust saada, pead ütlema erakonnale seda, mida nad kuulda tahavad. Teisisõnu pead sa nõustuma erakonna poliitilise suunaga ja püramiidi tipust tulevate konsensustega. On ka mõningaid erandeid, kuid üldjoontes tuleb nõustuda, et saada võimalust kandideerida erakonna nimekirjas.
Kui sa teed seda kõike, osutud valituks ning soovid edasi saada ministriks, peaministriks, presidendiks või kelleks iganes, siis taas kord pead sa hoidma püramiidi tippu õnnelikuna. Pead tegema seda, mida nad tahavad, ütlema seda, mida nad tahavad. Sest sellest hetkest, kui sa näitad välja vastupanu, mässumeelsust erakonna suhtes, saab sinu edasijõudmine poliitika libedal teel kiire lõpu.
Selle kõige kohta on hulgaliselt näiteid üle maailma. Poliitikas ei oodata inimesi, kes teevad asja südame järgi, nad tahavad inimesi, kes ajavad asja, nõustudes erakonna suunaga. Tipp-poliitikas on väga vähe neid, kes teavad, mida nad teevad ning annavad endale aru, et nemad protsessi ei juhi. Nad teavad ka, kes seda tegelikult teeb – seega nemad teadlikult varju jäävate isandate käske ei täida. Kuid enamus isegi päris kõrgel poliitikas on need, kes on nii süsteemi sisse läinud, et teevad kõike nii, nagu on erakondlikult ette määratud. Nad teevad seda, sest nii on neid kogu poliitilise karjääri jooksul tegema programmeeritud ja nad usuvadki, et see on õige ja ainuvõimalik viis.
Laias laastus on poliitikas kolme sorti inimesi. Esiteks mõned üksikud, kes teavad, mis tegelikkuses toimub ja teevad oma tööd seda teadvustades. Teiseks need, kes soovivad võimu, ametikohta, mõjukust ja on valmis selle nimel tegema kõike, mis kõrgemalt poolt öeldakse. Kolmandaks on ülejäänud inimesed, kes on teadmatuses ning ei mõista, mis tegelikult toimub; aina valides neid, kes kogu asja tegelikult orkestreerivad.
Kas USA ja Venemaa on tegelikult vaenlased või on see näitemäng? Kas nad on üldse kunagi vaenlased olnud?
Taas – kui vaadata püramiidi, siis on selle tipus üksikud inimesed. Kui minna püramiidi pidi allapoole, siis mida madalamale sa jõuad, seda rohkem näed inimesi, kes iga tasandiga teavad aina vähem sellest, mis toimub tipus. Nad teavad ainult enda väikest osa enda sektsioonis ning mida vähem nad teavad kõigi teiste panusest ning sellest, kuidas see kõik omavahel kokku sobitub ja toimib, seda väiksem on tõenäosus, et nad saavad aru, milles nad oma väikese panusega tegelikult osalevad. Kõik, mida nad näevad, on nende enda teod ja see on hämmastav, kui kõrgele sa võid minna poliitikas enne, kui kohtad kedagi, kes tegelikult teab, mida ta teeb ja mis on selle tegelik sisu.
Seega, ma arvan, et on tasandeid, kus president Obama ja president Putin ei salli teineteist, samuti nagu Cameron ja kõik teised sellised liidrid üksteist ei austa või taluda ei suuda. Aga nemad on vaid ajutised kohatäitjad – „täna siin, homme läinud” inimesed, keda juhib peidetud käsi, kes on alati olemas. Seega, lõpuks juhib Venemaad ja USA-d sama võim, kuid nende juhid ei pruugi tingimata täielikult seda mõista, nagu ka seda, kui ulatuslikult nad sellele alluvad. See on erinev erinevates riikides. Mõned juhid on rohkem teadlikud kui teised. Aga ühel päeval on Putin läinud, üsna pea on Obama läinud, aga võim nende taga on ikka seal. Nii see kõik toimib ja me peaksime suunama oma tähelepanu sellele, mis on püsiv ning mitte laskma ennast eksitada ja lasta tähelepanul hajuda sellega, mis tuleb ja läheb.
Kui tugev on kontrollsüsteem praegu? Kas inimesed on ärkamas piisavalt kiiresti või on maailma tulevikuks pigem orwellilikud politseiriigid? Kas globaalne eliit on kaotamas oma jõudu või mitte?
Ma saan rääkida ainult enda kogemusest, mis sai alguse 25 aastat tagasi. Mulle öeldi selgeltnägija vahendusel, et tulemas on massiline ärkamine ja ma nimetasin selle tõe vibratsioonideks, sest mulle öeldi, et inimesed äratab „koomast” energeetiline muutus. Ma võin öelda, et 25 aastat tagasi ei olnud selle kohta veel mingisuguseid tõendeid, aga nüüd on neid tõendeid tohutult.
Praegu on suur hulk inimesi, kelle mõtlemine on avatud teistele võimalusele ja ka süsteemi sees leidub inimesi, kelle puhul ei oleks osanud arvatagi, et nad sellel eluajal hakkavad teisiti mõtlema – kindlasti on toimumas massiline ärkamine.
Samal ajal käib muidugi orwellilik vandenõu edasi, kuid ma usun, et mõne aasta jooksul jõuame sellesse punkti, kus piisavalt palju inimesi hakkab küsima ja kahtlema – mida rohkem küsimusi, seda rohkem ärgatakse. See on ka üks põhjusi, miks ma teen seda maailmatuuri, mille nimi on World Wide Wake Up (ülemaailmne ülesärkamine).
Ma olen tunduvalt kindlam selles muutuses, kui ma olin 25 aastat tagasi. Kontrollsüsteem sõltub oma toimimises sellest, et ei teata selle olemasolust, eesmärkidest ja manipulatsiooni meetoditest ning inimeste hirmust, lootes, et kui nad ka teaksid sellest kõigest, oleksid nad liiga hirmul, et midagi ette võtta.
Me peame kontrollijatest lahti saama. Inimesed nagu mina tegutsevad selle nimel, et saladuskatteid eemaldada ja vandenõusid paljastada, kuid kaduma peab ka hirm – meil on ülesanne ja me peame selle läbi viima. Sa ju võid eest ära joosta, kuid see, mille eest sa põgened, koputab lõpuks ikkagi su uksele. Idee on joosta hoopis selle suunas, nii et koputust ei tulekski.
Mis sa arvad, mis toimub CERN-is (Conseil Européen pour la Recherche Nucléaire / Euroopa Tuumauuringute Keskus)?
Seda teemat puudutan ka oma uues raamatus. Kindlasti ei toimu seal tegelikult seda, mida nad väidavad, et toimub – seal ei uurita Suure Paugu teooriat. Seal manipuleeritakse reaalsusega ja seda mitmel tasandil.
Need, kes on lõppkokkuvõttes CERN-i taga, teavad, et ei ole olnud Suurt Pauku ning see on vaid kattelugu, hoidmaks teadust kindla uskumuse kontrolli all. Ma usun, et kindlasti tehakse pingitusi, et avada CERN-i abil väravaid, kust pääsevad meie reaalsusesse olendid, kes muidu siia ei saaks.
Nagu ma ütlesin, ma räägin sellest rohkem ka raamatus, aga ma arvan, et CERN on väga, väga, väga sünge koht, kui võtta arvesse, mis on nende tõeline plaan. Muidugi ainult oma kitsa teemaga tegelemise tõttu on seal hulk, uskumatu hulk inimesi, kes ei tea, mis eesmärgil CERN-i kasutatakse. Sa ei saa lasta liiga paljudel inimestel teada tõde, sest muidu võib see saada avalikuks.
Toomas Hendrik Ilves on olnud Trilateraalse komisjoni liige, kuidas sa seda kommenteerid?
Taas oleme tagasi ainult oma kitsa teemaga tegelemise juures. Nii Trilateraalses komisjonis kui ka Bilderbergi grupis on inimesi, kes on täielikult teadlikud, mida need organisatsioonid tegelikult teevad ja milleks need mõeldud on – selleks, et mõjutada erinevaid sündmusi. Ja siis on need teised, keda kutsutakse nendesse organisatsioonidesse ilusa jutu ja ajupesu teel, põhimõtteliselt selleks, et toetada nende organisatsioonide üldsuundi.
Ühe varasema küsimuse juures rääkisin ma postmargi konsensusest, kus kõik erakonna ja valitsuse jne liikmed on ühe ja sama margi peal. Sellistel organisatsioonidel on väga oluline osa selle konsensuse mõjutamisel, sest sinna kuuluvad ilmselgelt väga erinevate alade esindajad – poliitikud, akadeemikud, salateenistused, inimesed meediast, pankadest ja ärimaailmast – nemad otsustega manipuleerivadki.
Ma peaksin uurima Eesti presidendi kohta täpsemalt, et teada saada, kas tema on keegi, kes on toodud sinna selleks, et manipuleerida või ta on seal teadmata, mis tegelikult toimub. Praegu ma kindlat vastust öelda ei saa. Aga enamus neist tegelikult ei tea, mis toimub.
Mis nõu sa annaksid neile, kes on täielikult teadlikud erinevatest vandenõudest ja õudustest, mis toimuvad, kuid kellel on raske keskenduda ja jääda rahulikuks? Paljud inimesed langevad masendusse ja annavad alla, sest nad ei usu, et miski võiks muutuda paremaks.
Viimane ongi täpselt see, mida nad tahavad, et me usuks. See on paljuski meisse programmeeritud: sul ei ole võimu, oled vaid tähtsusetu isik, ettur jne. Tegelikult on meil jõudu, kuid me ei saa midagi ette võtta, kuni jätkame enda identifitseerimist vale-minana, tähtsusetu isikuna. Seni, kuni sa ei identifitseeri ennast sellena, kes sa oled, vaid sellena, mida sa koged oma nime, keha, riigi, usu, nahavärvi, kultuuri, eluloo, mille iganes läbi, elad sa limiteeritud maailmas. Vale-mina on vaid taju sellest, et ma olen väike, mul pole võimalusi tegutsemiseks, olen vaid väike isiksus ja mida mina saan teha nii paljude inimestega maailmas.
Siis, kui sa äratad endas igavese ja lõputu teadvuse ja suudad ennast ka sellega samastada, hakkad märkama erinevaid tajutavaid tasandeid, mis aitavad sul mõista enda potentsiaali.
Selliste väikeste muutusega inimestes saame muuta kogu maailma. Sest maailm ongi inimeste kollektiivne arusaam sellest. Kui me muudame oma vaateid ja me muudame oma suhtumist, siis maailm muutub, sest maailm on vaid holograafiline kujutis meie suhtumisest ja arusaamisest.
Seepärast oligi mu eelmise raamatu nimeks “Meelepetted”, sest vandenõu põhineb sellel, et mõjutatakse inimese taju, arusaama; arusaamisest tuleb suhtumine ja tegutsemine või tegevusetus. Seega, me peame võtma kontrolli enda taju ja arusaamiste üle taas enda kätte ja suurim taju neist on teadlikkus iseendast. See, et meie teadvus ei ole Fred Blogs või Ethel Brown. Nad on see, mida me kogeme.
Sestap, rääkides revolutsioonist, vajame me pööret oma tajudes, mitte pöördumist relvade või vägivalla poole. Sest kui sa arvad, et need viimased midagi muudavad, siis elad 100% võltsis teadvuses. Vale-mina usub, et vägivald suudab mistahes asju muuta, et sõdimine muudab midagi. Päris mina, tõeline teadvus teab, et muutes teadlikkust, muutub kõik, sest kõik on lõppkokkuvõttes teadvuse seisund.
Küsitles Hando Tõnumaa, toimetas Mariann Joonas
