Fotograaf neelas 35mm filmi, soovides pildistada oma seedeelundkonda

Kaks Kingstoni Ülikooli graafilise kunsti üliõpilast Luke Evans ja Joshua Lake lõid fotograafia projekti, kus nad neelasid alla üksikud 35mm filmilindi kaadrid, nägemaks seda, kuidas nende seedesüsteem mõjutab filmilinti ning äkki ka näha, mis meis tegelikult toimub. Nad asetasid filmilindid eredavärvilistesse kapslitesse, mis lubasid maohapetel ning kehavedelikel filmilinte töödelda, aga seda minimaalse riskiga ohustada oma käärsoolt.

Kui filmilindid olid väljutatud, siis koguti negatiivid kokku, puhastati ning neid uuriti lähemalt elektronmikroskoobiga nägemaks, millist mõju avaldasid filmilindile nende maohapped ning kehavedelikud. Lõpuks prinditi neist negatiividest hiiglaslikud must-valged fotod. Projekt nimega “Ma pööran end seest väljapoole”, on ebameeldivalt intiimsel viisil fotokeskne inimese uurimine. Tavaliselt töödeldakse filme ikkagi masinate, valguse ning kemikaalidega, kuid see provokatiivne seeria näitab, et inimese enda keha ja kehavedelikud saavad asendada kõiki pildistamiseks mõeldud isikupäratuid metallist masinaid ning kaamera läätsi.

Evans ütles Wired lehele, et neil tuli koos Joshiga selline mõte tänu sellele, kui nad juhtusid arutama oma esimest suurt kunstiprojekti “Väljas”. Ta selgitas: “Me tahtsime tuua midagi seestpoolt välja ja seega otsustasime uurida seda, kuidas saaksime kasutada oma keha materjalide muutmisel. Kuna projekt muudkui arenes, siis otsustasime kasutada sünonüümset materjali ning fotode tegemine tundus nii loogiline järg olevat. Me tahtsime uurida filmilidni füüsilisust: pehme emulsiooni kiht, tema paksus, kuidas reageerib puudutusele ning temperatuurile. Sellel hetkel olime väga põnevil, sest polnud mitte mingisugust aimu, kuidas lõpptulemus välja kujuneb ning kas tuleb mitu ühesugust fotot või mitte. Kas filmilindi želatiinkiht on täielikult seedemahlade poolt hävinud ning kas me kunagi filmilindid üldse tagasi ka saame?”

Valminud fotod on nii võimsad ja seda just tänu fotode kolmemõõtmelisusele, kui reeglina on fotod ikka lamedad ning ruumilisust tuuakse esile esi- ning tagaplaaniga mängides, siis Evansi ja Lake tööd on vastupidised. Iga foto näeb välja kui teaduslik foto, mis on pildistatud mikroskoobiga. Fotode töötlusel on suurt rolli mänginud inimese enda seedeprotsess ning sellest tulenev filmilindi jaotus annavad igale fotole omase mõõtme, ületades sellega keskmise, traditsioonilise valguse ja varju sõltuvuse ruumis.

Duo suurimaks väljakutseks oli vaimse barjääri ületamine, neelamaks midagi, mille kohta on sulle lapsena öeldud, et seda suhu panna ei tohi. Neid hoiatasid ka meditsiinieksperdid, et selle katse suurimaks ohuks võib olla jämesoole perforatsioon ja obstruktsioon. Et seda vältida ning viia risk madalaimaks, otsustasid nad teha filmilindi tarbeks väikesed kapsild, millesse on asetatud õrnalt rullikeeratud filmilint. See hoiaks ära filmilindi teravate äärte lõikumise sooltesse, samal ajal lubades seedemahladel filmilinti ikkagi töödelda.

Kui protsess oli lõpule jõudnud, siis läksid mehed WC- sse oma “asju ajama”, asetades eredavärvilised kapslid kottidesse, sest neid oli väljaheite seest tänu sellele kerge märgata.

Ilmselt on töö kõige imelisemaks aspektiks pinge, mis tekib keha intiimsuse ja haavatavuse protsessi vahel, saades sellised vastuolulised, mõnevõrra isikupäratud ja esteetilised fotod. Kui fotod on prinditud, muutuvad need abstraktseks avastusretkeks tühjuse ning värvingu vahel. Nende fotode näiliselt ebainimlik, emotsioonitu vorm jääb alla ainult valulikule teadmisele fotode tegelikust loomisest. Mida arvad, on need fotod sinu meelest labased või hoopis võimsad?

Evans ültes: “See porjekt ei ole traditsioonilises mõttes “fotograafia”, sest mõnes mõttes võib seda pidada selleks, kuidas fotograafiat tehakse. Fotograafial ja filmil on tegelikult pikk ajalugu ja seda ümbritseb range reeglistik, aga kes on öelnud, et fotograafiale tuleb läheneda just nii nagu seda traditsiooniliselt tehakse?”

Nende töö tulemused olid kõigile vaatamiseks Londonis Hoxon Galeriis.

Allikad:Wired, Beautiful Decay