Access Barsi seansse tegev Kaidi Karilaid teatab, et tema juurde jõudvate inimeste seas on teadlikkus palju tõusnud:
„Kui teadlikkus tõuseb nii tohutult, siis tuleb see koht, kus sind lükatakse sinu südamesse, tahad või mitte. Kui me väldime südamega ühenduse saamist, siis mõnikord see võib olla väga turbulentne või valus: sa hakkad tundma, et asjad ei toimi üldse, tulevad draamad suhetesse, mingid haigused tulevad järsku välja, ootamatud katastroofid juhtuvad.”
„Minu juurde tuleb igasuguseid inimesi, aga kui ma küsin neilt küsimusi, siis enamasti nad teavad seda küsimust südame seest kohe. Kui ma küsin, et kui ta tuleb selle küsimusega minu juurde, siis kas tegelikult on ta juba otsustanud luua muutust ja kas see muutus juba käib, siis väga tihti kuna mina olen südames ja need inimesed ei ole südames, ei saa nad mulle valetada. See vastus tuleb neil südamest sel hetkel. Osad ehmatavad, et nad poleks arvanudki, et midagi sellist ütlevad,” sõnab Karilaid, kes korraldab 5. jaanuaril suurseminari „Vali ennast!”.
Tegelikult inimesed on väsinud sellest elust. „Midagi peab veel olema. Ma tahan muutust, mis iganes see pole,“ ütlevad nad Kaidile. See on koht, kus Karilaid oli praktiliselt terve oma elu. Kas ongi ainult see elu, kus ema ja isa ei saa teineteisega läbi? Kas ainult eesrindlik õpilane on aktsepteeritud? Kas ainult eduka karjääriga ja silmapaistvalt ilus naine, kes teeb asju, mida vanemad ütlevad, on vastuvõetav? Ta sai aru, et see ei saa ainult nii olla ja peab midagi veel olema.
Pikaajalisest suhtest väljudes kartis ta kõige enam seda, mida arvab suguvõsa.
„Ma salaja soovisin, et kõik töötaks, toimiks ja et kõik oleks hästi, kõik oleksid õnnelikud. Hiljem taipasin, et ma ei saa kedagi korda teha, ma ei saa väliselt kedagi õnnelikuks teha. Ma ei saa oma ema õnnelikuks teha, ma ei saa oma abikaasat õnnelikuks teha, ma ei saa suguvõsa arvama panna teistmoodi ja ma olen väsinud selle otsimisest, kuidas ma saan. Ma loobusin sellest tööst.”
Tal oli mingi õhkõrn teadmine, et lapsed võivad korraks saada haiget, võib-olla ei mõista teda, aga et ühel hetkel ta teab, et see muutub. Väga paljud ju jäävad suhtesse, sest arvavad, et kaitsevad niimoodi lapsi.
„See ei pruugi kõikide jaoks olla see, mida ma praegu ütlen. Ma julgustan igaüht küsima endalt, mida lapsed tegelikult tahavad. Kas nad tahavad seda, et ma jätkan seda suhet, kannatan ja pingutan, kuigi tean, et see minu jaoks enam ei toimi? On ka selline ütlus: parem õudne lõpp kui lõputu õudus,” sõnab Karilaid, kelle vanemad läksid otsekohe lahku, kui ta sai 18 ja läks Rootsi lapsehoidjaks.
„Lapsed on väga targad. Nad ei taha mitte kunagi, et sa teed iseenda vastu mingeid valikuid. Lapsed ei taha, et sa mängid kedagi teist, kes sa tegelikult pole. Lapsed ei soovi nii-öelda tehislikult head ema. Lapsed soovivad vahel isegi seda, et sa tõesti löödki rusika lauale ja ütled, et nüüd on nii,” teab Karilaid.
