Müstiline tiibeti piimaseen
10 aastat tagasi sain ühe lahke tartlanna käest endale pisikese koguse tiibeti piimaseent, et siis endale ise kodus probiootilist keefiri valmistada. Olin meeletult õhinas ning tegin seda keefiri ikka iga jumala päev. Ja ühel hetkel lihtsalt enam ei suutnud seda iga päev juua ning siis olin täieliku dilemma ees, mismoodi edasi. Kas lasta piimaseenel hukkuda või proovida teda säilitada. Võtsin siis selle sama tartlannaga ühendust ja uurisin natuke lähemalt, mismoodi tema oma piimaseent säilitab, kui enam keefiri juua ei jaksa ning tunneb, et nüüd on küll pausi vaja või piiri pidada.
Tuli välja, et tema pani enda seened sügavkülma (vaatamata sellele, mida toona räägiti, et seen külma ei taha) ja siis, kui uuesti isu peale tuleb, saab taas kasutama hakata. No mõtlesin, et mis seal siis ikka, proovin ka ja panen oma seenekese ka sügavasse unne. Usu või mitte, aga uinus teine seal päris mitu aastat ja pea kuu aega tagasi võtsin teise sügavast unest taas välja ja lasin külmkapis vaikselt üles sulada. Pesin puhtaks ja valasin piima peale, et näha, kas elas selle une üle või suri ära. Nüüd tean rohkem, kui pea kuu aega tagasi – nimelt kui nüüd uuesti oma seent külmutan, siis ei pane teda veega unne, vaid piimaga ning kui üles ärkab, siis samuti loputan piima ja mitte veega. Hiljem loed, miks.
