Sõnumid 15.-21. paastukuu päevaks

Me ise oleme endi kõige karmimad kriitikud. Kohtunikuks endale oled sina ise. Me ise teame paremini kui keegi teine, mis on meie tugevused ja nõrkused, kui ka seda, mille pärast me enim põeme. Hinda oma valikuid ja tegusid. Oled sa seal, kus tahaksid olla? Kui ei, siis mida sa teed selleks, et sinna jõuda? Magavale kassile hiir suhu ei jookse – sa pead ikka omalt poolt ka panustama selle nimel, et saaksid, mida tahad. Vaata, mis sul kaalukaussides on. Kuidas sa juhid oma elu?

Sellisteks osutusid siis selle nädala inglisõnumid…

ja lõpetuseks tahan sulle öelda seda… et usu ikka, et küllus leiab ka sinu juurde tee. Ära sea piiranguid, mil viisil, kelle kaudu, mis kujul ta su ellu saabub. Usu. Usu, et see, mida siiralt südamest soovid on sinu. Kujuta ette, kuidas see sul juba olemas on, kui õnnelik sa selle üle oled ja võibolla on su lähedasedki selle üle õnnelikud ja tunnevad sellest rõõmu. Usu, et sa oled edu ja õnne väärt ja kujuta endale ette, milline näeb välja see, kui oled üdini õnnelik, igas plaanis. Tunneta seda. Ja siis oma mõttes korda seda, mida enim vajad või soovid – aga tee seda olevikus: ma olen terve. Ma olen majanduslikult kindlustatud. Mu kõik arved on tasutud, kõik esmatasandi vajadused on kaetud, mina (mu pere) saab endale lubada ka meelehead. Mõtle nagu see kõik juba on olemas. Siis manifesteeridki seda, et sul on see kõik olemas. Sellest saab sinu reaalsus. Kui mõtled, et ma soovin, et mul saaks olema, siis sa manifesteerid soovimist ja soovitu tulevikus saabumist – ja see tulevik jääb alati tulevikuks, ehk su soov ei täitu. Minule saadeti eile pilt külluse jagamisega – et kui jagad seda pilti siis 24 tunni jooksul, saad rikkaks. Ma itsitasin selle peale, et usun ma jee, aga samas… tükki ju küljest ka ei võta. Praegu istun siin arvuti taga, süda rinnus ikka veel puperdamas ja käed ikka veel kerges vibras sellest, et umbes tunnike tagasi saabus mulle ootamatu kulleriga selline saadetis, mis mind põlvist nõrgaks ja silmad pähe märjaks võttis. Midagi sellist… ja nii kallist… ja kellelt….! Kokutan, mökitan, ei leia sõnu. Ainult pisarad leiavad silmaluugid üles. Ja mälu kerib tagasi linti, kui ma rääkisin, et mul seda pole, mis mul nüüd on… Kui oluline see mu jaoks tegelikult on, aga olen juba aastakümnetega leppinud, et mul on elutähtsamaid asju milleks raha vaja, see peab ootama – saan alles nüüd aru, kui vaatan sellele saadetisele otsa. Ja mugistan vaikselt omaette naerda: “Aga sama pere laps ikkagi!”, pidades silmas, et sama tootja oma, kui tagasihoidlik eelkäija. Kui ma nüüd sõnumitega ühele poole saan, siis asun lähemalt tutvuma ja kes teab, kas ma und silma saangi enne kui vastu hommikut. Lihtsalt verd on adrenaliinis väheks jäänud! Ehk et – usu, et kõik on võimalik ja mõtle, et sul on juba kõik olemas – ja näed, et imed hakkavad toimuma!

-Eloise Leandra-