Sõnumid 24.-30. jaanuariks 2022

Me reeglina vaid libistame pilguga üle kõigest oma kiires elus, kui kätt südamele panna. Me isegi ei vaata. Või vaatame, aga ometi ei näe. Ja siis imestame, kuidas elu läheb meist mööda, suhted sõlme ja rõõmu enam ei leia.

Mina tuhlan haruldasi nimesid taga ajades ringi, kollates mööda koolide avalikke vilistlaste nimekirju. Kuidas ma mõnesse kodulehte olen kõrvuni armunud! Ma kallistaks neid inimesi, kes selle on kokku pannud!

On täielik paitus, kui näed lennu pilti, kus riietus ühtse stiiliga: on neiude riided kas samast kangast ja sama lõikega, või sama stiil: kõik üle/allapõlve/maani kleitides, kõik valges pluusis ja mustas/tumedas kindla pikkusega seelikus. Ma poleks iial osanud arvata, et mulle selline asi korda läheb. Samuti on imearmas lugeda mõne pisikooli ajalugu, mis võib alata juba 1800 midagi ja kestab tänaseni, mis on illustreeritud fotodega ja ilmestatud seonduvate lugudega – ja siis loed neid omaaegseid nimesid… ja vaatad õpilaste nägusid ja toonast riietust… ja püüad ette kujutada, millest kõigest nad toona oma elus läbi pidid tulema. Mis aeg siis oli. Ja nemad ajasid oma kooliharidust taga. Kui väärikad nad nendel piltidel on, kui viksid ja viisakad ja oma parimas versioonis… siiralt ja südamest. Ja kui need lood, pildid ja nimekirjad on kokku pandud hästi loetavas suuruses ja silmasõbraliku kontrastiga tausta – kirja suhtes, siis tunned, kuidas su süda sulab, kui ta seda enne ei teinud.

Seda kõike hakkasin ma nägema ja märkama alles mingist hetkest. Enne kablutasin ühest nimekirjast teise, justkui püüdes ühe hingetõmbega terve kooli nimekirja läbi käia. Aga kuskil, mingi hetk, “kohtasin” ühte maavillast väikekooli. Metsa üks, oksa kaks, ütleme nii. Väike ja täiesti tundmatu. Ja siis vaatasin kui pikk ajalugu tal on – ja ma olin rabatud. Uskumatu! Lugesin. Nii põnev! Kui paljust ma olen üle traavinud, ilma märkamata? Kui paljut ma olen vaadanud, aga mitte näinud? Mul hakkas kole, mul hakkas hirm. Mulle olid antud võimalused, aga ma olin need mööda lasknud oma pinnapealsuse ja kiirustamisega. Sellest hetkest alates võtsin otsuseks: kui on kiire, siis ei vaatagi. Ratsa üle nimekirjade enam ei lase. Ma võtan selleks aega – ma pean olema puhanud või värske ja hingega asja juures. Ja ma olen lugenud nii paljudest imelistest koolidest ja nende lugudest, et see kõik kokku vääriks oma raamatusarja. Ma olen lugenud nii palju fantastilisi nimesid ja nende variatsioone, et see on üle mõistuse.

Ma käin Eesti koolihariduse ajaloo radadel, tutvun maakondade ja nende koolide lugudega, igas maakonnas on oma stiil, omad iseloomujooned, omad domineerivad nimed. Ma loen ja mõtlen kaasa. Ma loen ja mõtlen, et kui palju me laseme oma elust mööda põhjendusega, et meil pole aega või et see pole oluline. Ma olen kulutanud ma ei tea kui palju aega oma vabatahtlikule hobitööle, aga ma ei kahetse sellest sekunditki. See on pannud mind nägema nii paljut, millest enne pilguga üle libistasin ja märkama seda, mida enne polnud justkui olemaski. Varandus, mis on meie silme all ja mida me ei viitsi näha, kui aus olla. Eestlaste needus ja varandus 2 ühes on ju see, et kõik tunnevad kõiki või teavad kedagi, kes teab kedagi. Ja me vaatame sellele otsa… ja ei pane seda meie kõigi hüvanguks tööle. Võimalusi on küllaga. Nagu öeldakse, et kes tahab, leiab võimaluse, kes ei viitsi, leiab vabanduse. Nii et kui tahad oma elus olla edukas ja õnnelik, siis õpi nägema, mitte vaatama. Ja vaata üle vanad asjad, kus “polnud ju midagi”. Näe, ära niisama vaata.

Aga nüüd siis selle nädala inglisõnumite juurde. Vaatame koos, millised sõnumid tõid inglid endaga kaasa sellesse nädalasse. Seekordsed sõnumid jaotuvad juba tavapäraselt sünnikuupäevade järgi:

• 1-5 kuupäev
• 6-10 kuupäev
• 11-15 kuupäev
• 16-20 kuupäev
• 21-25 kuupäev
• 26-31 kuupäev
Kindlasti ära unusta lugeda ka lõpusõnumit, sest ka seal on sulle väikene lisasõnum.
Postituse edasi lugemiseks vali rippmenüüst endale sobiv sünnikuupäeva vahemik, või kliki nupukesele: “Loe seda edasi” ja vaata, millised sõnumid inglid sulle seekord endaga kaasa tõid.