Sigur kui ravim

Erinevad kultuurid on sigurit  kasutanud ravi eesmärgil juba tuhandeid aastaid. Väidetavalt tõid varased Põhja-Ameerika kolonistid oma Euroopa reisidelt kaasa just sigurit.

Seega, mida siis sigur täpsemalt teeb?

Tegelikult väga palju. Tuleb välja, et siguril on mitmeid raviomadusi ja seda kasutatakse tihti ning efektiivselt erinevate haiguste loodusravina.

• Sigur on teada-tuntud piimaeritust suurendava toimega ning sobib ideaalselt rinnaga toitvatele emadele;
• on rikas foolhappe poolest, mis aitab kehal terveid rakke toota ning isegi vähendab stressisümptomeid;
• sigurijuurel on teada antibakteriaalsed omadused ning seetõttu kastutatakse sigurijuurt infektsioonide raviks;
• sigurit soovitatakse süüa, kui on probleeme närvisüsteemi häirete korral. Ilmselt on see tingitud sellest, et siguril on looduslik rahustav mõju, mille tõttu võib see rahustada üliaktiivseid närve;
• aitab reguleerida veresuhkrut ja teda kasutatakse isegi diabeedi ärahoidmiseks ning reguleerimiseks;
• kuna sigur puhastab verd ning aitab kehast välja viia toksiine, kasutatakse seda ka akneraviks;
• sigurit süües on võimalik ravida nii sapikive ja kollatõbe.

Nagu paljud teised verd puhastavad ravimtaimed, on ka siguriteel mõrkjas maitse, seetõttu segatakse sigurit teiste mahedamaitseliste ravimtaimedega, et tasakaalustada tema mõrkjat maitset. Just siguri mõrkja maitse tõttu kasutavad osad inimesed seda taime puht kulinaarsel põhjusel ning temast annab teha ideaalselt kofeiinivaba kohvi. Ning see kofeiinivaba sigurikohv on laialdaselt levinud üle terve maailma.

Kui siguri maitse ei meeldi, siis võib seda manustada ka kapslite näol, aga soovitan siiski tarvitada puhast sigurit. Sigurit kasutatakse verd puhastava ravimina tihtilugu koos teiste sarnaste taimedega nagu takjas, kärnoblikas (Rumex crispus) ning punane ristik.

Möödunud sajandi alguses kasvatati Eesti taludes sigurit algselt vaid oma pere tarbeks. Nimelt kasutati kuivatatud, röstitud ja peeneks jahvatatud sigurit viljakohvis lausa kohustusliku lisandina. Joogipoolise lähtematerjalina kasutati sigurijuuri ka rahvameditsiinis, peamiselt vett väljutaval ning seedetegevust soodustaval ja korrastaval eesmärgil. Siguriteel on organismile rahustav mõju.

Sigurikohv

Sigurit hakati laialdaselt kohvi aseainena kasutama 18. sajandil Itaalias. Põhjus polnud loomulikult mitte terviseteadlikkus joogivalikus, vaid hinnas. Kaugelt ja kallilt sisseveetavast kohvist erinevalt kasvas juursigur edukalt ka jahedama kliimaga Euroopas. Sigurikohv leidis eriti rohket kasutust 18. sajandil Saksamaal, eelkõige Berliini ja Magdeburgi piirkonnas, kus seda tunti niinimetatud “preisi kohvina”. Just sellest ammusest kasvatuspiirkonnast pärineb ka tänapäevalgi tuntud juursiguri sort “Magdeburgi”.

Asenduskohvi valmistamise seisukohalt on oluline see, et sigurijuure röstimisel moodustuvad süsivesikutest oksümetüülfurfuroolid, mis annavad joogile tumeda värvuse, kohvi meenutava lõhna ja välimuse. Muid mõru maitsega ühendeid on sigurijuures juba looduslikult, näiteks laktutsiini ja laktupikriini. Mida suurem on siguri osakaal kohvisegus, seda mõrkjama maitsega jook saadakse. Tõsi, sigurikohvil puudub kofeiinist lähtuv ergutav toime, ent samas ei kujunda sigurikohvi joomine tarbijal sõltuvust. Eestis hakati sigurilisandiga kohvi pruukima 19. sajandi lõpupoole, kuid tõelise menu saavutas sellise kodukohvi joomine 20. sajandi esimesel kolmandikul.

Kohvis moodustas siguri osa tavaliselt neljandiku või viiendiku. Kombineeriti siguripulbrit röstitud rukki, nisu, mustjuure või pastinaagiga, harvem isegi hernejahuga. See, kui palju sigurit lisati, sõltus kohvitegija maitsest. Et sigur andis hilisemale joogipoolisele mõru meki, siis manitseti selle lisamisel tagasihoidlikkusele.

Oakohvi leviku laienemise ja hinna langemisega minetas sigur segukohvi lähteainena järk-järgult oma tähtsuse. Küll aga on sigur leidnud kasutust kohvi võltsimisel. Siguri segamine jahvatatud kohvipurusse võimaldas kohvi arvelt kokku hoida. Visuaalselt oli sellise segu eristamine raske, abi oli vaid maitsmismeelest.

Nüüdisaja suurimad sigurikasvatajad Euroopas on prantslased, sakslased, belglased, hollandlased ja poolakad. Hoolikalt valitud sordid, viljakas muld ja õige agrotehnoloogia lubavad saada suurt saaki, mida kasutatakse siiski valdavalt inuliini tootmise lähtematerjalina. Nüüdisajal on müügil nii sigurit sisaldavad kohvisegud kui ka naturaalne sigurikohv. Esimeste puhul rõhutatakse kofeiini vähesust joogis, teine toode on aga pigem lokaalset mahepõllundust austavate poolehoidjate lemmik. Arvestama peab sedagi, et ainult röstitud siguripulbrist tehtud jook on tugeva maitsega, mistõttu pulbrit peab joogi valmistamiseks kasutama väheses koguses!

Kohvi valmistamiseks

Esmalt kaeva välja juursiguri juured. Puhasta ning pese hoolikalt puhtaks ja kuivata. Haki juur suuremateks tükkideks ning aseta köögikombaini ning purusta. Rösti ning kuivata ühtlasi hakitud juured 150 C juures, hoides ahjuuks kergelt paokil, nii pääseb liigne niiskus ahjust välja. Rösti seni, kuni saavutad juurtele kuldse värvuse.

Lisa tassi keeva vee kohta 2 sl röstitud juurt ja lase tasasel tulel tõmmata 10-15 minutit. Kurna tassi ning naudi nagu tavalist kohvi koore ja magusainega või lihtsalt niisama.