Taaskord on minuni jõudnud üks väga mõtlemapanev lugu inimestest, nende käitumisest ja oma tahtmise pealesurumisest, mis omakorda tuletas meelde minu lapsepõlve.
Heategu pakitud väärikusse
Tänaval istub vanem viletsalt riietatud mees, kes müüb oma kodulindude mune ja tema juurde tuleb väga heal järjel olev naisterahvas.
Daam: “Palju munad maksavad?”
Vana mees: “Prouale 10 senti muna.”
Daam:“Võtan kuus muna 50 sendi eest või ma lähen ära.”
Vana mees:“Tulge ja valige selle hinna eest munad, mida soovite. Võibolla on see hea enne, sest pole täna veel ühtegi muna müünud.”
Daam valis korvist suurimad munad ja kõndis minema, tundes end hästi, sest oli säästnud tervelt 10 senti ja mis peamine, saanud oma tahtmise. Ta jalutas oma kallisse autosse ning sõitis sõbrannaga kallisse ja ekslusiivsesse restorani. Restoranis tellis ta sõbrannaga kõike, mida hing ihaldas, hindasid vaatamata. Nad sõid veidikene ja palju jäi järgi, sest kõike, mida telliti, ei suudetud ära süüa. Oli aeg arve maksmiseks. Arve oli 115 € ja daam andis teenindajale 120 € ning ütles, et tagasi pole vaja…
See vahejuhtum võib täiesti normaalne näida nii restorani omanikule kui ka teenindajale, aga see on väga valus just sellele vaesele mehele tänaval, kes püüdis elamisraha teenimiseks mune müüa.
Mis on selle jutu mõte? Miks kipuvad inimesed tihtilugu oma võimu ja üleolekut näitama just nendega, kelle elukvaliteet on oluliselt viletsam ja olema lahked ning abivalmid nendega, kes seda tegelikult ei vaja?
Olen lapsepõlves oma vanaemalt ja vanaonult õppinud seda, et abivajajat tuleb alati aidata. Samas ei tohi sinu abi tihtilugu olla silmnähtav, sest paljud abivajajad tunnevad oma abi vajaduse ees suurt piinlikkust.
Väike põige minu lapsepõlve…
Minu vanaonu tabas nooruses (umbes kolmekümne aastaselt), metsa tegemisel, õnnetus ning selle käigus jäi ta rinnust saadik halvatuks. Vaatamata kõigele sellele ei kaotanud ta oma elurõõmu. Ta leppis ja õppis oma puudega elama, hakkas tegema käsitööd. Ta tegi väga palju erinevat käsitööd nagu võinoad, puulusikad, ehtekarbid, fotokarbid, puidust karbid ja kausid, sepistatud teraga ja puitpeaga noad, lõikelauad, kärbsepiitsad, rehad, igas võimalikus ja võimatus mõõdus punutud laastukorvid, pastakatinadele ümbrised, võtmehoidjad, nipsasjakesed jne, jne. Talviti käis ta oma kodumetsas korvidele laaste tegemas ning taastusravi vaheaegadel käis ta laatadel oma tooteid müümas ja paar korda aastas käis ta alati ka meie juures. Laatadel kohtas ta palju erinevaid inimesi. Palju oli selliseid, kes kauplesid ja tahtsid saada kõike palju odavamalt, kui vanaonu küsis. Aga oli ka neid, kes maksid rõõmuga küsitud hinda ja andsid isegi enam kui küsiti, sest nägid, et vanaonu vajas seda rohkem.
Mäletan lapsepõlvest veel seda, kui vanaonu meil käis, siis ostis ema temalt alati terve hulga erinevaid korve, just toalilledele alla panekuks, ka marjakorve, mida sai palju ka sõpradele kingitud. Onu tahtis alati need meile niisama anda, aga ema keeldus – ta teadis, et vanaonul on iga kopikas arvel ja teretulnud. Kui arvad, et olime rikkad, siis eksid, ka meil oli iga kopikas arvel, aga me teadsime, kellel on seda rohkem vaja. Iga kord, kui vanaonu meil käis, õpetas ja jagas mulle palju oma teadmisi ja ma olen talle selle kõige eest südamest tänulik.
Kui sa näed, et keegi on teinud kõvasti tööd selleks, et oma elujärge parandada, olgu siis see, et nad müüvad oma käsitööd, koduloomadelt tooteid nagu munad, liha vms, siis ole inimene ja aita ja osta neilt, mitte ära mine kallisse suveniirikauplusesse. Osta neilt kasvõi üks asi, isegi siis, kui sul hetkel ei ole selle konkreetse eseme jaoks vajadust – kingi see kasvõi hiljem kellelegi, kui ise sellele rakendust ei leia.
Kui näed, et tootel on nii madal hind, siis ära hõiska sisemiselt, et saad midagi nii soodsalt. Näiteks turu peal müüb kehvalt riietatud vanadaam maavillaseid sokke 5 € paar, et saada paar eurot toiduraha või pensionilisa, siis anna talle sokipaari eest kõvasti rohkem kui 5 €. Usu, need sokid on kootud armastusega ja vanaproua on pannud nende valmistamisel sinna oma südame ja hinge, kudunud neisse palju soojust ja hellust, et sina või keegi teine saaks soojad jalad ja tema paar eurot pensionilisa. Paki oma heategevus väärikusse ja usu, sulle ollakse selle eest äärmiselt tänulik.
Kuidas käitud sina? Kas nii nagu see daam või …
Energiavahetus 2018
Kui sinu arvates on Hingepeeglis ilmuv info vajalik ja oluline ning oled sellest ka ise kasu saanud, võid soovi korral Hingepeegli tegevust TOETADA.
Nagu meil on juba traditsiooniks kujunenud, siis IGA KOLME KUU TAGANT: 31. märts, 30. juuni, 30. september ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened. Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid.
Hingepeegel OÜ a/a LHV: EE247700771001908595 või SWEDBANK: EE212200221058508715.
Kuidas sai vanaonu, kes oli rinnust saadik halvatud, käia talvel metsas, suvel laatadel ja muul ajal teil külas?
Ja miks küsid seda, et miks oli see daam selline? Vastus on ju ilmselge: ta on ahne, omakasupüüdlik, empaatiavõimetu, piiratud jne. Maailm on kahjuks selliseid inimesi täis. Oluline on, kes me ise oleme ja kuidas käitume.
Piret – Inimesel oli kõva elutahe ja ei andnud alla ega jäänud voodisse, vaid liikus ratastooliga ringi. Isegi Nõuka ajal olid olemas invaliididele mõeldud autod, millel gaas, sidur ja pidur olid käega juhitavad… Oma autoga käis ta meie juures ja ka laatadel ning taastusravis. Jah, teisele korrusele ta ise ei saanud, selleks oli teda vaja süles tuppa tuua. Seevastu oma kodus, maamajas, liikus ta vabalt ise, ilma abita. Kõik on siin elus võimalik, kui seda tahta ja mitte alla anda.
Ja ma ei küsinud, miks on see daam selline, vaid miks inimesed üldse on tihtilugu sellised….
Mõtlemapanev lugu.😋
Hea lugu.