Tee Paradiisi

4
1156

Täna hommikul arvutit avades, vaatas mulle vastu selline mõtlemapanev jutt sellest, milliseks on inimesed muutunud. Kes siis inimesed tegelikult on, mis või kes on Surm ning, kes või mis siis tegelikult inimesi tapab…

Tegemist on tundmatu autori looga.

Tee Paradiisi

Foto: I Am Healing

Mees ääsi taga asetas vasara alasile ja ajas end sirgu, et laubalt higi pühkida. Samal hetkel kostus selja tagant hääl: „Kas sina oled sepp?“
Hääl oli nii ootamatu, et Georg isegi võpatas korraks. Seda enam, et ta ei kuulnud, et uks sepikotta oleks üldse avanenud.
„Koputamist ei ole kunagi proovinud?“ nähvas üpriski ebaviisakal toonil sepp, olles vihane nii enda, kui ka hääletu võõra peale.
„Koputamist? Hmm…ei, ei ole,“ vastas hääl.
Georg haaras vöö vahelt lapi ja, pühkides määrdunud käsi, pöördus ümber, valmistades oma mõtteis ette vihast tiraadi, mille ta kohe oma ootamatu külalise näkku paiskab. Kuid sõnad jäidki sinna, kus nad olid sündimas, sest tema ees seisis vägagi ebatavaline klient.
„Kas sa ei saaks mu vikatit sirgeks ajada?“ küsis käheda, kuid siiski äratuntavalt naiseliku häälega külaline.
„Nii et kõik, jah? Lõpp?“ ohkas kuidagi alistunult sepp ja viskas lapi sepikoja nurka.
„Ei ole veel, aga tunduvalt kehvem, kui varem,“ vastas Surm.
„Loogiline,“ nõustus Georg. „Selle vastu ei vaidle. Ja mis ma nüüd tegema pean?“
„Aja vikatitera sirgu,“ kordas kannatlikult Surm.
„Ja pärast?“
„Pärast võiks ka ära teritada, kui võimalik.“
Georg heitis pilgu vikatile. Ja tõepoolest, vikatiteral oli terve rida täkse ja tera ise lainetas kergelt.
„See on arusaadav,“ noogutas sepp, „aga mida mina pean tegema? Palvetama või korjan asjad kokku? Mul on see, tead, esimest korda nagu…“
„Aaa…Sa räägid sellest,“ Surma õlad vappusid hääletus naerus, „ei, ma ei tulnud sinu järgi. Pinni tera ära lihtsalt. On see võimalik?“
„Nii et ma pole siis surnud?“ küsis sepp, ise ennast salaja kombates.
„No ütle sina mulle. Kuidas sa ennast tunned?“
„Enam-vähem normaalselt.“
„Iiveldama ei aja, pea ringi ei käi, valud?“
„Eeee-ei,“ vastas ebakindlalt sepp.
„Sel juhul pole sul vaja millegi pärast muretseda,“ vastas Surm ja ulatas talle vikati.
Võtnud tera oma puistesse kätesse, silmitses Georg tera mõlemalt poolt. Tööd näis olevat poole tunni jagu, kuid teadmine sellest, kes tema selja taga töö lõppu ootab, pani sepa kartma, et aega läheb tal tunduvalt rohkem. Astunud pehmetel jalgadel sepikoja nurgas asunud paku juurde, lõi sepp pinnialasi paku sisse ja võttis kätte väikse haamri. Üritades oma häälde panna kogu oma külalislahkuse, pöördus sepp Surma poole:
„Te..see samunegi et…Võtke istet. Mis te ikka seisate.“
Surm noogutas ja istus pingile, toetades selja vastu seina.

Foto: Wallpaper Cave

Töö hakkas lõpule jõudma. Olles tera sirgu ajanud ja ära pinninud, võttis sepp kätte luisu ja vaatas Surma poole:
„Te andestage mulle mu avameelsus, aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et hoian enda käes eset, mis on võtnud nii palju elusid! Ükski relv maailmas ei suuda võistelda sellega siin. See on täiesti uskumatu!“
Surm, kes oli suhteliselt hooletus poosis pingil istunud ja sepikoja sisustust silmitsenud, tõmbus järsult pingule. Tema kapuutsiava tume ovaal pöördus aeglaselt sepa poole.
„Misss sa ütlesid?“ küsis ta vaikselt.
„Ma ütlesin, et ma ei suuda uskuda, et hoian käes relva, mis….“
„Relva? Sa ütlesid relva?“
„Võib-olla ma ei väljendunud päris selgelt, lihtsalt…“
Sepp ei jõudnud oma lauset lõpetada. Surm paiskus välkkiirelt pingilt üles ja oli hetkega sepa ees, kapuutsi ääred peaaegu puudutasid sepa nägu.
„Mis sa arvad, mitu inimest ma olen tapnud?“ sisistas ta läbi hammaste.
„Ma…Ma ei tea,“ kähistas sepp kohkunult ja langetas pilgu.
„Vasta!“ Surm haaras sepa lõuast ja pööras ta näo üles. „Mitu?“
„E-ei tea…“
„Mitu?“ karjus Surm sepale otse näkku.
„No kust mina tean, kui palju neid on olnud,“ sosistas sepp, olles oma viimased julguseraasukesed kokku kogunud.
Surm laskis sepa lõua lahti ja vaikis paar sekundit. Siis, tõmbudes küüru, ta pöördus ja istu raskelt ohates uuesti pingile.
Nii et sa ei tea, kui palju neid on olnud,“ lausus ta vaikselt, ning ootamata ära sepa vastust, jätkas: „Aga mis siis, kui ma ütlen sulle, et mitte kunagi, kuuled? Mitte kunagi pole ma tapnud inimest. Mis sa selle peale kostad?“
„Aga…kuidas siis nii?“
„Ma pole kunagi kedagi tapnud. Milleks mulle see, kui ta saate sellega ise väga hästi hakkama? Te ise tapate üksteist. Teie! Te tapate paberitükikeste pärast, oma õeluse ja kurjuse pärast. Te tapate isegi niisama, meelelahutuseks. Ja kui teil sellest väheks jääb, korraldate te sõdasid ning tapate üksteist sadade ja tuhandete kaupa. Teile lihtsalt see meeldib. Te olete võõrast verest sõltuvuses. Ja tead, mis selle juures on kõige vastikum? Te ei suuda seda endale tunnistada! Lihtsam on selles süüdistada mind.“
Ta jäi hetkeks vait.
„Tead, milline ma olin varem? Ma olin noor ilus naine, ma võtsin inimhingi vastu lilledega ja saatsin neid sinna, kuhu nad olid määratud minema. Ma naeratasin neile ja aitasin neil unustada seda, mis nendega oli juhtunud. Aga see oli ammu, väga ammu….Vaata, mis minust on saanud!!!“
Olles välja karjatanud viimased sõnad, hüppas ta pingilt püsti ja heitis kapuutsi peast.
Georgi ees seisis vana naine, kelle nägu oli kortsus nagu kõdunev apelsin. Harvad juuksetutid katsid laigulist peanahka, katkiste huulte nurgad olid ebaloomulikult alla vajunud, paljastades hõredad puseriti hambad. Kuid kõige hirmsamad olid silmad. Vesihallid silmamunad, millel puudusid pupillid. Külm, ilmetu pilk, mis puuris sepa nägu.
„Vaata, kelleks ma olen muutnud! Kas sa tead, miks?“ Surm tegi kiire sammu sepa suunas.
„Ei,“ sepp, tõmbudes kössi tema pilgu all, raputas pead.
„Muidugi sa ei tea,“ lausus ta kibeda naeratuse saatel, „teie tegite mind selliseks! Ma nägin, kuidas ema tapab oma lapsi, ma nägin kuidas vend tapab venda, ma nägin, kuidas inimene ühe päevaga suudab tappa sada, kakssada, kolmsada inimest! Ma nutsin, vaadates seda, ma ulgusin, suutmata mõista toimuvad, ma karjusin õudusest…“
Surma silmad muutusid läikivaks.
„Ma vahetasin oma kauni kleidi nende tumedate nartsude vastu, et ma ei näeks neil inimeste verd, keda ma saatsin. Ma tõmbasin pähe kapuutsi, et inimesed ei näeks mu pisaraid. Ma ei kingi enam neile lilli. Te muutsite mu koletiseks. Ja süüdistasite mind kõigis oma pattudes. Muidugi, see on ju nii lihtne…“ ta suunas oma surnud pilgu otse sepa silmadesse ja ta hääl muutus järjest vaiksemaks: „Ma saadan teid, ma näitan teile teed, ma ei tapa inimesi. Anna mu vikat siia, sa loll!“
Rabanud sepa käest vikati, Surm pöördus ja hakkas ukse poole minema.
„Kas tohib küsida ühe küsimuse?“ kuulis ta oma selja tagant sepa häält.
Surm peatus ukseavas ja pöördus sepa poole:„Sa tahad küsida, et milleks mulle siis vikatit on vaja?“
„Jah.“
Tee paradiisi….See on juba ammu kinni kasvanud.“

Vot selline oli siis tänane mõtlemapanev lugu. Kes me siis oleme, inimesena? Miks me käitume nii nagu me käitume, inimesena? Kas ka sina oled selline, sügaval enda sisimas? Kas said siit loost midagi, mille üle mõelda nind midagi endas muuta viisil, et see rohtunud tee ei jääks rohtunuks…

Energiavahetus 2017

Foto: Spiritual Opening

Kui sinu arvates on Hingepeeglis ilmuv info vajalik ja oluline ning oled sellest ka ise kasu saanud, võid soovi korral Hingepeegli tegevust TOETADA.

Nagu meil on juba traditsiooniks kujunenud, siis IGA KOLME KUU TAGANT: 31. märts, 30. juuni, 30. september ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened. Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid.

Hingepeegel OÜ a/a LHV: EE247700771001908595 või SWEDBANK: EE212200221058508715.

Selgitusse: “Hingepeegli toetuseks” ning millisest rubriigist/postitusest on sinule enim kasu olnud”.

Soovid Hingepeegli tegevust TOETADA?
IGA KOLME KUU TAGANT: 31. märts, 30. juuni, 30. september ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened.
Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid.

Seda saad teha siin ja võtab vaid hetke. Täname!

4 KOMMENTAARI

JÄTA OMA VASTUS

Palun lisa oma kommentaar
Palun sisesta oma nimi