Hingesugulased, kaksikleegid ja karmalised suhted

Karmalisi suhteid iseloomustavad hästi märksõnad nagu lõpetamata lood ja elu õppetunnid. Karmalised suhted on seotud lahendamata teemade, mustritega, mis pärinevad kas eelmistest eludest või praeguse elu varasemast eluetapist, kus jäid vastused saamata, haavad ravimata, teod heastamata. Selline side võib esmapilgul tunduda kirglik, saatuslik või isegi ettemääratud. Mingis mõttes see nii ongi, aga mitte selleks, et jääda, vaid selleks, et lõpetada. Seda võib olla väga raske mõista, aga ma katsun selle teile siin lahti seletada ja tuua erinevaid näiteid elust ja ka enda kogemusest.

Karmalistes suhetes kogetakse sageli tugevaid emotsioone, korduvaid mustreid ja seletamatut tõmmet. Suhe võib alata kiiresti ja intensiivselt, kuid üsna pea ilmnevad konfliktid, sõltuvuslikkus või võimuvõitlused. Need on justkui suhted, kus mõistus ütleb “mine ära” või “põgene” aga hing ei lase minna enne, kui õppetund on omandatud. Sageli õpitakse karmalises suhtes oma piire kehtestama, andestama, lahti laskma või leidma üles iseenda väärtust ning hakatakse ennast väärtustama.

Kujutage ette suhet, mis algab nagu filmis, kus leiab aset juhuslik kohtumine, kiire armumine ja saavutatakse sügav side. Ent juba mõne kuu pärast tekib tunne, nagu kõnnitaks emotsionaalsel miiniväljal. Väikesed asjad tekitavad plahvatuslikke tülisid, vahelduvalt käivad läbi kokku-lahku minemise momendid, kus mingiks ajaks teineteisest eemaldutakse ja samas tekib teise järgi meeletu igatsus, ning ometi ei suudeta teineteisest lahti lasta. Lõpuks, pärast korduvaid lahkuminekuid ja taasühinemisi taibatakse, et see inimene näitas neid kohti suhtes, kus surutakse enda tundeid alla. Ta õpetas seda, kuidas ise oma valuga toime tulla ning oma ebaõnnestumistes teisi mitte süüdistada või oma valu teiste peal mitte välja elada. See suhe ei pidanudki kunagi kestma jääma, vaid tooma esile selle, mida muidu ei oleks tahetud näha. Ehk siis avas ukse sinna, kuhu ise ei oleks muidu julgenud vaadata.

Toon ühe karmi näite ka oma elust. Olles verinoor ja äärmiselt empaatiline teismeline ja ühel õhtul, läbi pargi kodu poole jalutades, nägin kuidas minuvanune ja purjus noormees üritas pargis omal veene läbi lõigata… Olin kohutavalt ehmunud ja läksin tema juurde juttu ajama ning teda takistama. Noormehel olid olnud lahkhelid oma isaga ning tal oli eluisu otsa saanud… Sõna otseses mõttes korjasin ta pargist üles ja tassisin endale koju. Rääkisime terve öö hommikuni ja noormees lahkus positiivses meeleolus oma koju.

Meie suhtes kinnitas kanda Florence Nightingale sündroom või efekt, nimetage kuidas seda tahate. Mis tähendab lühidalt seda, et noormees armus minusse. Kuna mina sellele ei vastanud, sest ta polnud “minu tüüp”, tekitas minus selle noormehe „ tungiv vajadus“ minu läheduse järele isegi vastikust ning võin isegi öelda, et oli mingi aeg, kus tema nägemine mõjus mulle kui “härjale punase rätiku näitamine”. Seevastu sain ma väga hästi läbi tema aasta noorema õega- ja kuna mina ta õega läbi käisin, siis sattusin vahelduva eduga ka selle noormehega tihti kokku. Umbes poole aasta möödudes andsin mina lõpuks sellele ahistamisele alla ja meist sai paar, sest noormees oskas hästi vaimselt manipuleerida ja rõhuda minu südametunnistusele, kus lubas end ära tappa, kui ma temaga käima ei hakka. Kuna olles näinud seda momenti, kuidas noormees oma veene läbi lõigata üritas, siis teadsin, et ta on selleks võimeline. Sellest hetkest algas meie sõltuvus-parasiitsuhe, mis kestis 8 pikka aastat.

Muidugi oli minu ema kohe alguses selle suhte vastu, sest temal hakkasid häirekellad tööle: See olukord tuletas mingil määral talle meelde tema nooruspõlve. Nimelt tema suhet minu isaga… (näete mustrit?) Kas ma siis teda kuulda võtsin? Kus sa sellega, kui teismelisele, eriti minusugusele jäärapäisele natuurile, midagi keelata, siis tegin sellele kindlasti vastupidist. Keelati, järelikult tuleb teha risti vastupidist ja nii ma ka tegin. Oleks ma tol korral ainult oma ema kuulanud… Ehk, miks õppida kellegi teise “ämbritest”, kui on võimalik ise kõik uuesti ja enamgi veel läbi kolistada…

Kokkuvõtvalt sündis meil sellest suhtest kaks imelist poega – parimad sündmused minu elus, mis selle suhte juures olid. See kõik oli seda väärt, sest pojad on mul fantastilised. Olen nende üle meeletult uhke ja armastan neid lõputult ja tingimusteta! Kuigi kõik need aastad olid minu jaoks paras pidev vaimne terror, õudus ja hirm partneri poolt, sest selle kooselu käigus ähvardas ta korduvalt (ja tegi ka erinevaid katseid) oma elu võtta nii igapäevaste olude kuhjumisel, kui siis, kui üritasin lahkuda. Minu vaimne tervis oli viidud viimse piirini ja pärast 8 aastat tegin otsuse, et nüüd aitab ja ma enam ei suuda. Tõstsin noormehe oma elust välja. Ta ähvardas end taaskord ära tappa, sel korral siis end üles puua. Olin nii läbi, et ütlesin, et olen nõus ja võtan selle vastutuse, kui asi sinnani läheb ja võin ise ka nööri tuua, aga ma enam ei jaksa ja mina lastega lähen. See võib tunduda julma ja isekana, aga tõesti, olin kohas, kus mul tuli valida kas enda või tema elu vahel ja ma valisin enda elu ning selle, et olla jätkuvalt ema oma poegadele. Positiivne on see, et noormees jättis kaheks aastaks alkoholi joomise maha ja on tänini elus ning elab oma elu. Aastaid hiljem, tema oma pulmapäeval helistas mulle ja andis teada, et ta abiellub. Selleks ajaks olin mina juba aastaid abielus olnud. Soovisin talle õnne ja edu, aga tema tahtis meenutada meie ühiselt veedetud imelisi aastaid… Kummaline on see, kuidas ühes ja samas suhtes kaks erinevat inimest mäletavad sellest suhtest erinevaid mälestusi, kogemusi ja sündmusi. Aga nii see on, igal inimesel on oma tõde ja oma reaalsus. Kõik oleneb sellest, millisest ja kelle punktist midagi vaadelda.

Kui küsida, kas vahetaksin selle osa elust välja, siis vastus on kindel EI! Kõik see on olnud põhjusega ja seda hinda väärt. See oli minu poegade elu hind ja võtan selle suurima tänutundega vastu. Olen sellele mehele kõigi nende õppetundide eest südamest ja siiralt tänulik, sest näitas mulle minu enda süsteemi väga valulikke vanu mustreid, mis nüüdseks on vastu võetud, neile kohad antud ja ka ringi kirjutatud. Ja ka seda, mida ma tõeliselt väärt olen. Soovin talle tema elus ainult õnne, edu, armastust ja seda, et tal elus hästi läheks. Pojad on alati saanud oma isaga suhelda, sest mina pole seda neile kunagi keelanud, kuigi minul oma isaga keelati kokku saada, aga see on juba teine lugu ja teine teema.

Nüüd tuleme tagasi postituse juurde. Karmalised suhted on õpetajad. Nad tulevad teie ellu selleks, et aidata teil midagi mõista ja midagi vabastada. Kui suudate näha valu taga peidus olevat õppetundi, siis muutub isegi kõige tormilisem ja valulikum suhe väärtuslikuks verstapostiks teie elu arenguteel. Ja kui see õppetund on omandatud, siis saate eluga edasi minna ja seda mitte kibestumise, vaid tänutundega. Ilma nende kogemuseta poleks ma kunagi kokku saanud oma kaasaga. Kõik siin elus on oma kindla põhjusega isegi siis, kui me seda ei näe. Iga kogemus valmistab meid ette millekski paremaks ja suuremaks. Olge lihtsalt valmis nägema, õppima, kogema ja vastu võtma seda, mida elul pakkuda on.

Järgmiselt leheküljelt leiate vastuse sellele, mida teha siis, kui partner ei tule teie arenguga kaasa.