Hingesugulased, kaksikleegid ja karmalised suhted

Üks kõige valusamaid ja samas õpetlikumaid kogemusi hingeliste sidemete puhul on olukord, kus üks pool (nt teie) tunneb tugevat vaimset ja emotsionaalset ühendust kellegagi, aga teine inimene (partner) ei näi olevat valmis sellele vastama. Nimelt võib teine pool veel olla sügaval oma protsessides, eitusfaasis, hirmudes või lihtsalt teises eluetapis. Teie tahate edasi liikuda, luua midagi ühist või avada oma südant, teine aga tõmbub eemale, jääb vaikseks või suhtub sellesse sidemesse hoopis teistmoodi.

Sellistel hetkedel võib tekkida segadusttekitav tunne, et teid on hüljatud või et see, mida tundsite, ei olnudki päris. See võib aga väga valus olla. Tegelikkus on aga sageli palju mitmetahulisem kui esmapilgul tundub. Iga hing liigub omas rütmis, oma ärkamise ja tervenemise graafiku järgi. Sügav ühendus kahe inimese vahel ei tähenda alati seda, et neist saab paar või et neil on ühine teekond. Mõnikord on see side tulnud selleks, et äratada teis midagi olulist – ja just see ärkamine ongi selle kohtumise peamine eesmärk. Tihti on see ka nii, et sidemed, mis ei jõua sügava suhtevormini, äratavad inimeses kõige sügavama kasvu. Nad kutsuvad loobuma kinnisideedest, et armastus peab alati lõppema kooseluga. Nad näitavad, kuidas armastada ka siis, kui tuleb lahti lasta.

Kujutage ette, et kohtate oma elus inimest, kellega on tekib teil esimesest hetkest alates seletamatult tähendusrikas ja sügav side. Te avate end talle, jagate ausalt oma mõtteid ja tundeid ning tunnete, et see inimene on justkui peegel teie sisemaailmale. Ent kui teie olete valmis edasi minema, ennast veelgi enam avama ja lähedust looma, tõmbub tema hoopis tagasi. Ta ütleb teile, et ta ei tea, mida ta täpselt tunneb, või vajab aega, et „iseennast leida“. Alguses võib see teile väga valus ja segadusttekitav olla. Teist oleks justkui midagi välja rebitud või tunnete, et midagi teis hakkab rebenema, või tiritakse välja midagi, mis polnud veel valmis kasvama. Kuid aja jooksul märkate või mõistate, et see kogemus äratas teis sügavama tundlikkuse, taipamise, julguse armastada ilma garantiideta. Te mõistate, et ka see lahkumine oli kingitus.

Toon näite ka oma elust, aga sel korral teise nurga alt. Olles toona noor kahe poja ema, läksin külla ühele vanale koolikaaslasele ja sõbrannale. Ta elas endiselt samas külas, kuhu jäid minu teismeea esimene ja teine armastus. Seal viibides kohtasin taaskord oma esimest armastust, noormeest, kes oli mulle kunagi varem, varases teismeeas, juba abieluettepaneku teinud ja mille toona tagasi lükkasin, sest teavitasin talle rõõmsalt, et ma ei abiellu kunagi traktoristiga (noormees tahtis saada traktoristiks) – mis arvate, millise elukutse esindaja oli poiste isa? Ära ütle kunagi “ei iial”! Noormees (esimene armastus) oli sel päeval just sõjaväest kojukäimise nädalavahetuse saanud (tol ajal oli sõjaväest võimalik koju saada, terve teenistuse jooksul, ainult üks kord) ja jõudis mootorrattaga õhtul koju, kui me kokku põrkasime. Me istusime terve öö üleval, vaatasime filme ja muljetasime ning rääkisime kõigest sellest, mis meie elus selle ajani toimunud oli. Varahommikul saatis ta mu sõbranna juurde tagasi ja enne, kui meie teed lahku läksid, tegi ta mulle teise abieluettepaneku, kus oli mind nõus kasvõi järgmine päev, koos mu poegadega, endale naiseks võtma. Olin südamest liigutatud, aga keeldusin taaskord, endal süda verd tilkumas, sest kartsin võtta vastutust poegade isa elu eest… Ma polnud oma elus veel jõudnud sellesse punkti. Nii meie teed lahku läksid. Tean, et tegin talle taaskord väga haiget ja samas olin ise hingest ribadeks. Me olime oma eluetappidel erinevates kohtades. Jah, me armastasime teineteist, aga polnud teineteisele määratud. Mõlemad lasid teise vabaks ja me mõlemad leidsime omale selle inimese, kes oli meile mõeldud. Olen talle südamest tänulik tema pühendumise, armastuse, usalduse ja toe eest, mida ta nende aastate jooksul, kui mu elus figureeris, õpetas ja näitas. Ta näitas, et elus on ka teisi mehi, kes oskavad mind ka tegelikult hinnata ja näha seda osa minust, mida mina ise enam ei näinud või mida minus ei hinnatud. Et, kui olen valmis seda osa endas taaskord nägema, siis see õige mees tuleb taaskord minu ellu ja ma tunnen ta ära. Nii oligi.

Eh siis, oluline on mõista seda, et teise inimesega mitte kaasa tulemine või temaga kaasa mitte minemine ei ole viide sellele, et emb-kumb teist pole piisav. Pigem on tegemist kutsega vaadata sügavale endasse ja lubada endal tunda kõiki tundeid nii segadust, kurbust, pettumust, valu jne. Tervenemine (arenemine) vajab ruumi ja aega, andke seda endale. Kindlasti tasub ka endalt küsida: „mida see suhe mulle näitas või õpetas?“, „mille minus äratas? “ – on need mingid vajadused, hirmud, soovid, piirid?, „mida ma nüüd enda kohta teada sain, mida ma varem ei teadnud?“

Oluline on siin tuua teisele inimesele suunatud tähelepanu tagasi iseendale. Meeles tuleb pidada ka seda, et armastus ei pruugi alati viia kooseluni, aga see võib äratada teis elu, mida varem pole eales tundud ega kogenud.

Mõnikord ei pea teine inimene kaasa tulema selleks, et side täidaks oma eesmärgi. Vahel piisab sellest, et ta ärataks teis midagi üles ja see, mida ta äratas, jääb alatiseks teiega. Tõeline armastus ei pea jääma – selleks et te mõistaksite, et see oli tõeline. Mõnikord on suurim armastus hoopis oskus lasta lahti ja teha seda sügava tänulikkusega.

Järgmiselt leheküljelt leiate vastused sellele, kuidas terveneda pärast seda, kui olete kogenud erinevaid intensiivseid suhtedünaamikaid.