Sõnumid hingedepäeva nädalaks

Kui sa otsid lahendust mingile probleemile või vastust küsimusele ja tunned et jooksed juba peaga seina, siis järelikult otsid valest kohast või valel viisil ja aina uuesti samal viisil samas kohas edasi rammides raiskad vaid aega ja teed halvemal juhul endale liiga. Mine raamatupoodi või raamatukogusse ja vaata seal täiesti tühja peaga ringi. Käi riiulite vahel, lase pilguga üle pealkirjade. Kui mõni raamat enda poole kisub, siis vaata teda, võta kätte, sirvi. Kui raamatus endas ei sisaldu vastust, äratab ta sinu peas mõtte, mis suunas peaksid oma probleemi lahendamisel liikuma. On ka raamatuid, mida peaksid läbi lugema, et hakata midagi mõistma, mille mõistmine just praegu sulle oluline on. Ära ole üllatunud, kui sind tõmbavad enda poole raamatud, mis on täiesti erinevatest valdkondadest – järelikult vajadki praegu just nii erinevaid teadmisi. Ära ühma, et mis sinul millegi sellisega pihta hakata! Loe. Saad teada.

Mina panin hiljuti käe vahele üle 100 raamatu prügimäele sattumisele ja nüüd on nad mul kodus, pakun neid raamatuvahetuses ja oma FB albumis – endale aga jätan püsivalt neist mitukümmend. Neist kümmekond on just sellised – mina – mis mina sellega – minge puu taha, ma ei taha sellega tegemist teha ega hakka ka!!! – aga raamatud olid minust kangemad. See sund, et pean raamatu avama ja lugema, oli tugevam minu protestihäälest, mis karjus, et see pole mulle (ma vihkan neid tegevusi/asju!). Nii jäin mina, kes ma olen suguvõsast ja perekonnast, kus suppi pole peaaegu kunagi söödud/tehtud, mina, kes ma pole peale piima-juurvilja supi saanud kordagi suppi, mida veel tahaks kunagi süüa, lappama raamatut suppidest. Misasja, sellistest asjadest saab ka suppi teha või? :o Sellised supid on ka olemas või? Nalja teete? Ma jäin lugema ja jõudsin selleni, et raamatus oli muidki retsepte kui ainult suppide omi ja ma ei suutnud end uskuda, et mul võib nii neetult huvitav olla, et mul tekkis huvi see raamat korralikult läbi vaadata. Sama rida oli käsitööõpikutega – pilutamine, heegeldamine, kudumine, õmblemine. Unustamatud õudusmälestused koolipäevilt. Veriseks kraabitud ja torgitud sõrmed küll nõelte, küll varrastega. Kaduma läinud ja välja kukkunud nõelad ja vardad. Halliks nätserdatud valged lõngad ja kangad, ahastuses, vaevatud, meeleheitel mina ja samamoodi ahastuses õpetaja ja vanemad. Täielik vastikustunne tööõpetuse käsitöötundide ja siis ka juba nn naiste käsitöö vastu. Ja nüüd on siis minu käes raamatud, kus selgelt ja arusaadavalt näitab, mis ja kuidas. Õmblemise õpikut sirvides ahmisin õhku – ah see käib nii ja too naa! Võibolla kooliajal mulle seletati samamoodi, aga… mina ei olnud selles vanuses sellisteks asjadeks üleüldse valmis. Paljude asjade jaoks sain ma küpseks alles kuskil 25+ ja et õppeained koolis omavahel seotud on, selle arusaama avastasin ma kuskil 30. eluaastaks – enne polnud ma selle peale tulnudki mitte…

Igaüks meist on pärit erinevast keskkonnast ja on saanud väga erinevaid teadmisi ja kasvatust, nii et kui me ei leia lahendust oma murele, on meil vaja mingeid senistest täiesti erinevaid teadmisi, mille omamine teiste meelest on nii elementaarne, et nad ei tule selle pealegi, et neid saab ka mitte olla. Me ei näe teiste pähe. Me ei tea, kust nad tulevad. Paljud ei julge küsida ja paljud ei julge vastata. Seega, kui on mure, siis raamatuid võid ikka usaldada. Ja raamatukogude kasutamine on tasuta.