Sõnumid mai lõpunädalaks

Sel nädalal pandi mind taaskord mõtlema aja, selle kulgemise ja elu kulgemise peale. Kesknädalal käisin oma vanatädi 102. sünnipäeva puhul õnnitlemas ja külastamas. Aru saamine, et kui geneetikale sõna antakse, siis mul on pool teed veel minna, pani mõtlema. Samas tegi südame soojaks ja suu võttis muigvele see, kui soliidses eas daam viskas harjumuspärase peanõksuga juukseid kukla suunas ja libistas sõrmedega neist läbi, küsides: “Kas on ikka aru saada, et olen värskelt juuksuris käinud?”. Oli küll. Imetlesingi seda, kui ilusad, siidised, terved ja kohevad juuksed tal on, hoolimata tema vanusest. Vanus ei loe – naine on ikka naiselik ja tunneb huvi oma välimuse vastu ja tahab hea välja näha ning tunneb rõõmu komplimentidest. Ja see ulakus, kelmikus, mis ka minu vanaemal oli. Need riukad ja teiste haneks tõmbamised, mis vanatädil ikka saatjaiks on! Tal on kuulmisaparaat, mis hakkab vilisema, kui temaga röögitakse – ta väidab, et ta ei kuule, kui räägitakse. Aga ma juba neid “suslikuid”, kavalpäid tean… kui ma kuulsin, et ta ise räägib pigem vaikselt, kui normaalselgi valjusel, rääkimata röökimisest, mis on reaalselt kõva kuulmisega inimestele omane, siis ma ei vaevunudki häält tõstma. Ja ta kuuleb ja saab aru küll. Aga kui keegi kolmas ilmub nägemis – ja kuulmispiirkonda, siis on tal kohe huulil, et “Ma ei kuulnud, mis sa ütlesid!”. Kui ma talle muigvel ilmel selle peale otsa vaatasin, volksas ta minu poole pilguga, kus silmad pilluvad selliseid ulakuse sädemeid nagu aastakümneid tagasi nad vanaemaga koos välgutasid, justkui oleks ise alles noored tüdrukutirtsud, kellel krutskeid rohkem kui küll. Ja kui meie saladusse mitte pühitsetu eemaldub, siis “taastub” vanatädi kuulmine koheselt. Ta on mulle rääkinud palju asju ajast enne mind, mida ma pole teadnudki ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Tema jälle on tänulik, et teda meeles pean ja vaatamas käin. Minu jaoks on ta kullavaramu – kedagi teist nii vana ma ei tea, tema on minu ainus otseliin sajanditagusesse aega, mille kohta mul küsimusi jagub… ja mida ma nüüd oskan küsida, aga siis, kui minu vanavanemad veel elasid, ei osanud.

Teistkordselt jäin aja kulgemise üle mõtlema nädala lõpus. Kunagine sõbranna tegi videokõne ja tema poeg oli ka seal, tahtis mind näha ja näitas ka ennast. Viimati nägin ma tema poega siis, kui ta oli 12 aastane. Seni kuni ma kiirelt rehkendasin, vana ta siis praegu on, ütles ta ise – 29. Kuidas aeg ikka lendab! Enne, kui ma jõudsin kahe käega peast kinni haarata, mõeldes, et kui vana siis mina ise olen, kui see “lapseke” on juba 29, sain aru, et ta on ikka oma isa poeg, osav mesisuu: “Sa näed nii hea välja! Emaga mõlemad olete nii normaalsed!”. Kui ema edastas talle selle, et ma oma nime täielikult välja olen vahetanud, tuli järgmine emotsionaalne avaldus: “Nii ilus nimi! Nii omapärane ja sobib sulle nii hästi! Sa tegeled müstika ja nõidumisega või? No on just selline nimi, mis selleks sobib!” – ja ema pomises suuri silmi kõrval, et ta pole oma pojale poole sõnagagi rääkinud, millega ma tegelen… Minul aga keris vaimusilmas filmilint tema ema raseduse ajast, meie tõsisest vestlusest, kui ta ema oli oma eluga nii puntras, et tahtis endaga lõppu peale teha või siis vähemalt abordi teha. Mina tema eest otsustama ei hakanud, aga ma rääkisin tema valikute untsuminekuversioonidest, mille võimalikkusega ta peab arvestama. Nii et ta ei lõpetanud ei enda ega oma sündimata lapse elu kriminaalse abordi (abort, mida teostatakse peale 6. raseduskuud ja mis ei ole meditsiiniliselt näidustatud) abil, mis see oleks siis olnud. Aeg, mil ma pisipõnni hoidsin, kui sõbranna ta minu hoole alla jättis ikka jälle. Need korrad, mil sõbranna oli orki lennanud järgmise mehe valikul – kes osutus vägivaldseks… Kuidas ta ikka jälle, kasvõi talvel pea toariietes ja sussides, laps süles, minu juurde pakku jooksis mehe eest ja värises surmahirmus, kui mees talle järgi tuli ja mauras minu ukse taga ning külvas igasugu koledaid ähvardusi, alustades ukse maha lõhkumisest. Kuidas mind see ei loksutanud ja kuidas politsei lõpetas õige pea reageerimast, kui ta järjekordselt sinna helistas, et mees vägivallatseb, nii et ta ei osanudki muud teha, kui jälle jalad selga võtta ja minu juurde joosta… Ja kuidas hulk aastaid tagasi, ühel suvisel koolivaheajal hakkas poeg nagu uni emale pinda käima, et ta tahab terveks suveks minu juurde suvitama tulla. Või no vähemalt kuuks ajaks siis! Sõbranna oli rabatud, aga ütles, et ikka minu käest on kõigepealt vaja küsida, kas mina üldse tahan, saan ja olen nõus. Mul oli võimalik – ja sõbranna ütles, et hea küll, nädalaks võid, ei hakka mind ära kurnama, mul oma elu ka elada. Poeg mäletab seda minu juures oldud aega siiani…. Mina ka. Ja nüüd on see tema ainsaks jäänud laps suur mees…. Oi aegu!

Aga nüüd siis selle nädala inglisõnumite juurde. Vaatame koos, millised sõnumid tõid inglid endaga kaasa sellesse nädalasse. Seekordsed sõnumid jaotuvad juba tavapäraselt sünnikuupäevade järgi:

• 1-5 kuupäev
• 6-10 kuupäev
• 11-15 kuupäev
• 16-20 kuupäev
• 21-25 kuupäev
• 26-31 kuupäev
Kindlasti ära unusta lugeda ka lõpusõnumit, sest ka seal on sulle väikene lisasõnum. Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele: “Järgmine”, kuni jõuad soovitud kuupäevade vahemikuni ja vaata, millised sõnumid inglid sulle seekord endaga kaasa tõid.