Hashimoto türeoidiidi sada nägu ja maski II osa

Naisterahvas sünnitas oma esimese lapse 27 aastaselt ja kõik läks hästi. Kolme kuuga sai tagasi oma normaalkaalu, elu oli ilus ja ta oli oivaline ema.

Ta oli alati rõõmsatujuline inimene, kellele meeldis naerda. Tema nii vahva laps tekitas soovi saada veel teinegi. Kulus 9 kuud, enne kui ta jäi uuesti rasedaks. Joonelt hakkas ta end halvasti tundma. Halvale enesetundele lisandus pidev näljatunne. Kui ta ei saanud kohe peale ärkamist süüa, hakkas tal halb. Ta kaal hakkas kiirelt tõusma, ta oli ülimalt väsinud ja tujukas. Kaheksandal rasedusnädalal tekkis verejooks ja tagajärjeks nurisünnitus. Peale beebi kaotust ei suutnud ta kaalust maha võtta juurdevõetud kilosid. Ta oli 29 aastane ja arst ütles, et inimese ainevahetus aeglustub ea kasvades. Ka erinevad dieedid ei aidanud.

Uuesti rasestus naine kolm kuud peale nurisünnitust. Kõik algas samamoodi. Tal oli halb niipea, kui ei söönud. Ta magas kogu päeva ja oli väga väsinud. Ta kolmeaastane tütar, kelle jaoks tal enam jaksu polnud, veetis kogu naise raseduse aja vaadates telekat ajal, mil ema magas. Naise juuksed langesid välja, ta kuumas üleni ja ärkas tihti higisena. Raseduse ajal võttis kaalus juurde mitukümmend kilo. Lõpus ei jaksanud enam kõndida. Lihtsalt lohistas haiget tegevat jalga järele. Siis palus ta arstil kontrollida oma kilpnääret ja arst ütles, et see on tavaline rasedusaegne teema.

Peale sünnitust oli tal ränk rasedusjärgne depressioon. Kuni selleni välja, et vaid tund peale sünntust kujutas ta end ette titat vastu seina loopimas. Ta kannatas ränga kurnatuse ja magamatuse all. Ta ainus viis sellega hakkama saamiseks oli laps magama kussutada. Ta tahtsin imikule haiget teha, kuid ei lubanud endale seda iialgi.