Ehk lugu sellest, kuidas kooletatakse meie uut põlvkonda.
Ühiskonna arengu eelduseks on täisväärtuslik inimene ja temale vastav elukorraldus. Täisväärtuslikuks inimeseks saamiseks peab valmistuma teatava ajaperioodi jooksul ja ümbritsevad olud peavad talle seda võimaldama.
Et võim saaks ennast paremini realiseerida, tuleb vanemate roll järeltuleva põlvkonna kasvatamisel viia miinimumini. Selleks lõhutakse traditsiooniline perekonnamudel, mis koosneb üldjuhul vanematest, vanavanematest ja lastest. Praegu aga paistab, et riigile on veelgi parem, kui perekonda asendab töö. Selline stereotüüp loodi marksismi levikuga ja on läbi industrialiseerimise jõudnud tänapäeva.
Tööd rabav inimene on läbi maksukoormuse ja seaduskuulekuse stereotüübi kinnistamise muutunud võimu rakendamise objektiks. Seega, kas saame praegusel juhul üldse rääkida demokraatlikust riigist? Seda enam, kui Euroopa mõistes töötame 20 päeva nädalas ja palka saame vaid viie eest. Seega tõstatub küsimus, kelle huvides me töötame ülejäänud 15 päeva?
Lähtuvalt eelnevast ongi traditsiooniline perekonnamudel kujunenud selliseks, kus vanavanemate jaoks on vanadekodud ja laste jaoks laste(päeva)kodud, lasteaiad jne, siinkohal leiate koonduslaagritega rida paralleele. Sellises olukorras ei saa formeerida loodusega kooskõlas eksisteerivat isiksust ega ühiskonda. Kui aga traditsiooniline peremudel lakkab olemast uue põlvkonna kujundaja, kasvab ühiskonna sotsiaalne julgeolekurisk, sest puuduva perekondliku ning ühiskondliku kasvatuse- ja seega pooliku sotsiaalse seostamisvõimega inimeste hulk kasvab. Aegamisi kandub see minnalaskmine nakkusena edasi ülejäänud ühiskonna tugisammastele nagu haridus, majandus, meditsiin, kultuur jne. Üksikvanematel jääb aga aina vähem võimalusi teostamaks ennast aktiivsete kodanikena ja ressurssi napib ka eneseharimiseks. Sealt edasi kandub sama muster järeltulevale põlvkonnale.
Kuna perekond ei ole ammu enam võimeline tegelema riigile vajalike kitsalt spetsiifiliste, erialaste ja pidevalt uuenevate õppeainete õpetamisega, siis just see on määranud kooli rolli ühiskonnas. Inimese arenemisvõimekus sõltub aga tema tegutsemisvõimest, sest inimene õpib mõistust rakendama eelkõige läbi käelise tegevuse. Kui seda ei toimu, ei teki seoseid tagajärgedega. Nii saavad ka näitena hiired selgeks, et lõksu paigaldatud juustu söömine võib tervisele kahjulikult mõjuda.
Samade meetodite kaudu seatakse paika inimese isikliku kujutlusvõime ja rakendamisvõime piirid. Meie koolid aga piiravad noore inimese liikumisvõimet, misjärel on juba lihtne kinnistada mõtlemine vananenud dogmaatiliste tõdede külge, rääkimata teadvustatud põhjus-tagajärg seoste tajust. Psühholoogias teatakse selliselt väljadrillitud inimtüüpi ovoś- (овощ) nime all.
Kuna „kooli” ja „koolema” saavad alguse ühest sõnatüvest ja omavad sama semiootilist alust, siis tuleb välja, et nii kooletavadki meie kooletamisasutused järjest uusi ja uusi põlvkondi, asendades looduslik -geneetilistest lätetest pärineva eluvormi ehk perekonna, süsteemile vajalike eksistentsipõhimõtetega, mida koordineerivad kirikuõpetajad mis läbi google-tõlke annab nii vene, saksa, kui inglise keeles vasteks minister. Kui aga ministrit jumalasualasena käsitleda, annab see meie ühiskonnas toimuva tõlgendamiseks palju avaramad piirid, kus parteikontorid etendavad jumalaema katedraali rolli.
Seega me tapame enda järgmist põlvkonda aeglaselt, aga kindlalt. Tulemus on, et sünnivad järjest nõrgema tervisega lapsed, seejärel minnakse kooli, kus tervis veelgi halveneb ja kooli lõpetades on vaid üksikud, kelle füüsiline ja vaimne seisund vastab praegu kehtivatele normidele. Vastuseta on küsimus, kes meie viie rikkama hulka jõudmisel seda riiki kaitseb ja tööd tegema hakkab, kui juba praegu 60% kaitseväe ealistest on sõjaväekõlbmatud…???
Vaata Reporteri videot:
Järelikult ei ole vastutavad asutused, ülikoolide ja ministeeriumiteni välja suutnud saavutada ühiskonna jätkusuutlikkust võimaldavat professionaalsuse taset, sest parteijumala kummardamine on tähtsam. Nõnda ei ole ka süsteemi läbinud inimene suuteline saavutama ühiskonna kui supersüsteemi arenguks vajalikku taset. Tema maailmapilt on jaotatud erinevate ususektide vahel, olgu selleks siis kas sport, kultuur, supermarketites šoppamine, bemmiklubisse või erakonda kuulumine – kõiki neid saab kokkuvõtvalt nimetada sektantluseks.
Kui aga teatav hulk supersüsteemi osast ei ole võimeline saavutama vajalikku sooritusvõime taset, siis süsteem hukkub, sest osa süsteemist on arengutest ühel või teisel põhjusel välja lülitatud.
Mida haigemad või muul põhjusel abitumad on inimesed, seda kergem on neid siduda süsteemi külge ja mida suurem on abivajajate hulk, seda suurem saab olema võimu roll ühiskonnas, seda suurem on haiglate ning muude tugistruktuuride personali tööhõive, ravimitest ja maksudest saadav tulu. Seega on inimese ja sealt edasiulatuvalt ka süsteemi haigeks olemisest kujundatud riigile tulu saamise allikas. Vaimselt ning füüsiliselt terve inimene on aga võimule ebatulus ja ebamugav kontingent.
Millised on siis võimalused olukorra parandamiseks riigis?
Lahendused eeldavad vastava informatiivse tausta loomist ühiskonnas. Muid võimalusi, kui kodanike initsiatiiv, meie haridussüsteemi muutmiseks ja üleminekuks metodoloogilise õppele, lihtsalt ei ole. Metodoloogiline õpe tähendaks antud olukorras õpikultuuri loomist, mis varustaks inimese tervikutajul baseeruvate teadmistega ja sellel baseeruva iseseisva õppimisvõimega, mis asendaks fragmentaalsetel teadmistel rajanevat õpikultuuri.
Meil on aga kohalikku arengut tagavad teadustööd ebatähtsad ja haridus – ning teadussüsteem ei ole võimeline ühiskonnamuutustega toimetulekut tagama. See näitab et haridus täidab pigem ususektide allumis funktsiooni ja kirikuõpetaja rolli. Veelgi enam, meie haridus- ja teadustegevus on programmeeritud selliselt, et lahenduste väljatöötamisest on kujundatud kuluartikkel, millel puuduvad seosed kohaliku arendustegevusega. Kui aga teadus- ja arendustegevus kohalikke probleeme lahendada ei suuda, siis võime vaid oletada, mis saab riigist, mille teadmisbaasi ühiskonna arengus ei rakendata.
