Võilill, takjas ja vähk

Takjat on pikka aega kasutatud nii ülikõrge mutageensusvastase toimega toiduaine kui ka ravimtaimena, mis sobib paljude vere- ja lümfiringe ning maksa mürkainetest vabastamist eeldavate seisundite korral. Keskaegsel Saksamaal kasutas Hildegard Bingen takjat vähkkasvajate raviks. Selline vähiravi oli laialt levinud just Euroopas ja Hiinas.

Takjas on teine ravimtaim, mis vajab oma vähivastase toime “tõestamiseks” teadusuuringuid. Senini ei olnud läbi viidud ühtegi katset takja vähivastase toime kohta. Samas on sellel taimel empiirilised ja anekdootlikud tõendid tema vähivastastest raviomadustest. In vitro uuringud on näidanud, et takjal on antineoplastilised – kasvaja kudede kasvu takistavad, antimutageensed ja kasvajavastased omadused. Näiteks üks peamine ravimtaim “Essiac tee” segus on just takjajuur ja seda teed on kasutatud üle maailma tuhanded vähihaiged oma vähivastases ravis. Ning samuti oli see üks koostisosa kuulsas Hoxsey vähiravi teesegus.

Jaapani teadlased viisid läbi uuringu, mis keskendus farmakoloogiliselt aktiivsete vähivastast toimet omavate ainete sisalduse tuvastamisele erinevates taimsetes ekstraktides ning avastasid, et takjas sisalduvad lignaanid omavad

leukeemiarakkude suhtes “paljunemist takistavat ning apoptootilist” toimet. Takjajuurest on suurel hulgal leitud inuliini, mis on looduslikult esinev ja mitteimenduv oligosahhariid, ja sellel on prebiootiline ning potentsiaalne vähivastane toime. See põhineb inuliini võimel stimuleerida kasulike bakterite, sealhulgas bifidobakterite ja laktobatsillide, kasvu käärsooles. Seda tehes, kaitseb ta organismi patogeenide, toksiinide ja kantserogeenide vastu, mis põhjustavad põletikku ja vähki. Mis omakorda tähendab seda, et takjajuur suurendab probiootikumide väärtust.