Sõnumid aprilli lõpunädalaks ja mai alguspäeviks

Hirmul on suured silmad ja mõttel suur jõud, oleks õige seekord kokkuvõtvalt öelda. Sul on tunne, et näed kui halba unenägu, taevas on pähe kukkunud ja elul pole mõtet. Tegelikult pole midagi sellist juhtunud – lihtsalt reaalelu sündmused on su sisemise tasakaalu paigast löönud ja sa kujutad ette, mis võib juhtuda ja sa oled väga fantaasiarikas kujutledes kõige hullemaid võimalikke sündmusi – mis tegelikult iial ei toimu, mis jäävadki vaid sinu ettekujutluse viljaks sinu peas. Tegele parem oma reaalelu küsimustega ja sa näed ise, et su hirmud olid asjatud ja fantaasiapildid vaid fantaasiapildid.

Sellisteks osutusid siis selle nädala inglisõnumid…

ja lõpetuseks tahan sulle öelda seda… et nagu Karl Ristikivi oma luuleridades kirjutas, jätab ka sisaliku tee kivil oma jälje, jätavad sinu igapäevased mõtted ja suhtumised jälje sinu alateadvusse ja sealtkaudu juba mõjutad oma tulevikku ja sellega seotud uskumusi, hirme või siis hoopis rõõmsat avatust ja valmisolekut võtta vastu kõik, mis tuleb. Kui miski aga kõnetab sind lollaka järjepidevusega, kuigi sa ei saa aru, miks, siis ära jäta enne jonni, kui oled teada saanud. See teadasaamine võib avada sulle ukse uude asjadest arusaamiste maailma… See kõnetamine ja seletamine äratundmisrõõm võib tabada ei tea kus ja kuidas. Näiteks mina sain värske suraka nende sõnumite jaoks pilte otsides. Jäin jõllitama ühte pilti, mis lausa karjus, et märka mind, vaata mind, kuigi selles iseenesest polnud midagi erilist ega silmatorkavat või armsat või – mis iganes põhjust, et ma just seda pilti oleks pidanud märkama. Aga märkasin. Sellel oli avatud raamat ja sekunditega sain aru, et tegemist on mõne lõuna-slaavi keelega. Mul pole aimugi, kas hääldasin neid sõnu ligilähedaseltki õigesti, aga ma lugesin vist väljaspool kellelegi ettelugemist elus esimest korda valju häälega – sest – nagu ma äkki taipasin, ma tahtsin kuulda nende sõnade kõla. Nende sõnade kõla tõi mulle aga kananaha ihule ja mind tabas õlguraputav värin sellest seletamatust äratundmisest, et see minu müstiline tõmme slaavi maade ja keelte poole on ilmselt lõuna-slaavi riikidega seotud. Mõnega neist konkreetselt. Ma toksisin need sõnad google tõlkesse ja see tõlkis selle teksti eesti keelde ilusamini kui ta suudab seda teha enamuse inglisekeelsete tekstidega – mis oli lihtsalt jahmatav. Samas – jälle kui märk… Google translate kahtles bosnia ja horvaatia keelte vahel. Kirjutamispausi ajal läksin telekast vaatama oma lemmiksarja ja seal, hopsti, “juhuslikult” just selles osas oli tegevus horvaatia emigrantide teemal ja räägiti horvaatia keeles ja minul silmad peas märjad ja klomp kurgus, ise arugi saamata, miks, vaid mõistes, et mul on seos. Et ma jõudsin õige maa ja keeleni välja, selles sain vihje veel paar päeva hiljemgi – klõpsisin telekast taas kanaleid, teadmata, mis seal üldse tuleb ja omamata mingit kindlat soovi või huvi. Siis viskas ekraanile kirja – WRC ralli- Horvaatia. Nojah. Mis mul enam kosta. Kolm on kohtu seadus. Mulle on kolm korda öeldud, et see slaavi riik on Horvaatia, millega mul kuidagimoodi – miskitpidi seos on. Kas tulevikus või ma ei tea mis niite pidi suguluses või… Ma veel ei tea, kuidas ja miks, ma tean, et on. Ma ei jäta enne, kui teada saan. Nii et kui sind tabavad täiesti seletamatud äratundmised tundmatu tegevuse, koha või tahes mille juures, siis ära tõrju seda tunnet ära. Märka seda, jälgi, tunneta ja püüa mõista. Juhuseid meie elus pole ja kes teab, kuhu võid oma otsingutel välja jõuda.

–Eloise Leandra-