Tinderi eksperiment – esimene nädal

Guugeldades jõudsin Tinderit lahti seletava infoni, milleni kontol sees olles kuidagi ei jõudnud, muudkui loopis profiilile tagasi. Ikoonide seletusi jäin ikka otsima, nii et väsisin juba ära ja siis meenus üks sõber, kes oma Tinderi seiklustest ikka kirjutanud on. Kirjutasin talle ja palusin igasugu asju lahti seletada ja õnneks ta oli nõus ja tegi mulle kõik ilusti selgeks. Kes teab, kui kaua ma muidu oleks püüdnud neid vastuseid leida. Idioodiks ma end ei pea ja otsida oskan, aga vot Tinderis on see info kirjas ma ei tea kus, et otsinguga välja ei tule.

Täitsin profiilis veel lünkasid, kohendasin teksti, avastasin, et ei pea Spotify kasutajat omamagi et Spotifys olev laul lemmikuks valida. No ei jaga mina selle/nende arusaama sellest, kuidas lemmiklaulu kuvada või ei. Minu jaoks on see Spotify seal täiesti ülearune, võiks lihtsalt olla tühi rida, kuhu saad oma lemmikloo nime ja artisti kirja panna – kes teab, see teab, kes tunneb huvi, otsib ise kust iganes selle üles, kust talle endale mugav on, mitte pole mingi ühe allika pähe määrimist.

Läksin siis asja enda juurde ehk pilte-profiile lappama. Märkimisväärne kogus isikutest pole ühtegi pilti endast pannud, oli loodusest või tahes millest muust, enda kohta polnud ka ridagi tutvustavat infot, hea, kui paar huvialagi oli vanusele lisaks. Mida sellistega pihta hakata? Isegi eksperimendi mõttes ei kutsunud mind ühtegi sellist meeldivaks märkima.

Järgmine dilemma tekkis üldse valikute suhtes… ei taha kedagi niiöelda pikalt saata ehk mitte valida, aga no ma ei hakka ju valima kedagi meeldivaks, kes ikka kohe üldse ei meeldi! Ohkasin ja tegin südame kõvaks. Vahelduva eduga lappasin päevas mitu korda ja vaatasin, et kas loob ka midagi või ei? Vanusevahemiku määratlesin 10 aastaste kääridega, raadius oli 161km nagu automaatselt pakkus, lisasin, et ei pea olema sellesse raadisse jääv. Varase õhtuse hakul andis Tinder mulle teada, et kahjuks pole tal mulle enam kedagi pakkuda :P Ma olin ikka päris mitmekümnele märkinud, et meeldib, ka mind oli paarkümmend meest meeldivaks märkinud – aga ei ühtegi klappimist. Reaalis täpselt niisamuti (kes meeldib mulle, sellele ei meeldi mina – ja vastupidi)! Naerma ajas… Lasksin vanusepiiri endast 4 aastat nooremateni välja – aga liiga palju nooremate seast ka ei taha otsida. No siis leiti mulle värsket verd, mida pakkuda. Lappasin uue hooga, aga no ei ainsatki klappimist.

Tunde hiljem, kui ma arvutis otsi kokku tõmbamas ja teleka ette kobimas, tuleb veerand tunniga äkki 3 klappi. Üks on kodumaine ja kaks osutuvad ilmselgeteks netipetisteks. Hea välimusega isikute pildid profiili pandud ja tekst mida edastatakse on nii tüüpiline ja lihvitud mulli ajamise tekst, et lausa naer tuleb peale. Õnnetu lastetu leskmees, kes teenib armees ja püüab oma eluga ikka kuidagi edasi minna. Otsib ikka ja ainult tõsist suhet usaldusväärse inimesega, ei ole mingit nalja tegema tulnud. Püüab olla optimistlik vaatamata kõigele ja usub siiski veel armastuse imesse, blablabla. Teine osutus ka selliseks käesilitajaks, et oigama võttis. No ehtsad petisejutud, õpikunäide. Esimene neist nuias, et lähme vestlusega WhatsAppi või Google chati üle. Kui ma vastasin, et miks, siin saab ju samamoodi suhelda, ta enam ei vastanud. Teine küsis mis mu amet on. Mina ilusti kirjutasin, et polegi teist, töötu olen, paranen haigusest – jutt kõik õige. Küsis, kas mul oli infarkt? Ma vastasin et ei, arstid ei tea üldse milles asi, aga näe, üleöö ei võtnud enam jalgu alla ja siiani saan tasulist ravi, mis on mu peaaegu pankrotti ajanud, püüangi nüüd kuidagi raha leida, et ravi jätkata. Ja saigi see armulugu läbi nagu niuhti. Kohalikku meest ma töötlema ei hakanud, kirjutasin lihtsalt ausalt ja üldist juttu, ei muud.