Kuna kohe-kohe on ukse ees jõulud, siis ei ole piparkookide glasuurimine üldse kaugel, aga sa võid seista dilemma ees, osta juba valmis glasuuri, milles on kõikvõimalikud värvaineid ja muud kahtlased aineid või teha värvid ise.
21. sajand on kummaline aeg elamiseks. Ma ei saa eitada, et postmodernsel elul poleks plusse, on küll, aga sellel on ka varjuküljed, just nimelt selles hüper-töödeldud-imedemaal. Olen nõus, et mõnes küsimuses on meditsiin tasemel, mõned kodumasinad on ka täitsa OK, mis meie igapäevaelu hõlbustavad, aga kuidas on lood toidu, tervisega? Mis pagan sellega juhtus?
Tõde on see, et sünteetilised asendajad hakkavad tõelist ja ehedat toodangut üle võtma, paraku teadusel ei ole alati õigeid vastuseid. Suure tõenäosusega on just see üks põhjus, miks paljud inimesed on pöördunud tagasi unustatud vana juurde ning hakanud elama oma elu täiel rinnal ja tervislike eluviisidega.
Meil on palju sünteetilisi toiduaineid, palju poolfabrikaate, rääkimata kõige veidramatest viimastest leiutistest – lihavaba liha, sojasink, taimedest saadud “kanamunad”. Selle kõige juures peab alati väga kõikvõimalikke silte lugema ja ära mitte unusta luupi koju, sest kõik oluline info, mis peab pakendil olemas olema, on kirbuessu suurusega kirjutatud, et sa ei oleks võimeline seda mingi valemiga lugema. Kindlasti oleksid ettevõtted üliõnnelikud, kui nad ei peaks koostisosi kirja panema ja saaksid igasugust sodi neisse sisse toppida ning sina, kui tarbija sööd need endalegi teadmata ning küsimusi esitamata sisse. Paraku olen mina üks neist nuuskijatest, kes kõike luubiga loeb, kui midagi kaubandusest ostma pean, seega eelistan paljud asjad ise teha. Tean kust tooraine pärit ning mida sisaldab.
Tegelikult saab kõiki meie vajadusi rahuldada, kasvatades toiduks vajalikku ise, mitte tarvitades laboris muundatud tooteid. Tulihingelised aednikud on minuga kindlasti nõus. Samas võime öelda, et kunstlikke värvaineid seostatakse ajukasvajate, põievähiga, need on seotud pea kõigega alates allergiatest tähelepanuhäireteni välja. Näiteks punane toiduvärv allura punane on seotud lastel hüperaktiivsuse ning tähelepanuhäiretega. Siin tekib küsimus, et miks sellised keemilised ühendid, mis tekitavad erinevaid terviseprobleeme, on inimtoiduks ohutuks tituleeritud ja miks neid esineb kõige enam just lastele mõeldud toodetes, nt kommid?
Kui oled minuga sama meelt, siis soovitan neid lihtsaid koduseid toiduvärve ka ise proovida. Tee või koos lastega, kindlasti tuleb neil lõbus päev, kus nad saavad ise toiduvärvid päris algusest teha ning siis hiljem neid kasutada glasuurides ja kreemides kauni ning kirka värvuse andmiseks.
Nüüdseks peaksid mind juba natukene tundma, et olen alati uue, huvitava ning loodusliku peal väljas. Kui midagi mulle huvi pakub, siis hakkan katsetama ja tulemusi otsima.
Seekord olen jõudnud toiduvärvideni. Neid võib teha erineval viisil, panengi siia juhendid, kuidas erineval moel erinevaid värve saada ja igaüks leiab endale selle kõige sobivama.
Meeles tuleb pidada seda, et kuna tegemist on looduslike värvainetega, siis ei saa neist väga erksaid toone, vaid pigem pastelsed ja soojad toonid ning ei ole väga võrreldavad kunstlikte värvainetega, millega harjunud ollakse. Parima tulemuse saavutamiseks katseta ja mängi kogustega. Meeles tuleb pidada ka seda, kui kasutada vedelat värvainet, siis seda ei saa palju lisada, sest kreem ja glasuur jääb vedelaks ning ei anna soovitud tulemust. Alusta väikestest kogustest ning iga kord MAITSE, sest mõned värvained võivad kreemile anda omapärase maitse.
Punane ja roosa
Punast ja roosat värvust on üsna lihtne saada, selleks on palju erinevaid valikuid, aga kui on soov saada maitsetu ja rikkaliku värvusega punane, siis selleks on kõige paremaks valikuks ikkagi punapeet. Võib kasutada peedimahla või riivitud peeti. Lisaks ei kreem ega glasuur maitse pärast nagu salat. Kui teha hästi peenelt riivitud peediga, siis kreemi sisse (glasuurile see variant ei sobi) mõnusad pisikesed peediribad, mida võib võtta kui loodusliku kaunistusena.
Kui aga peet ei sobi, siis võib kasutada ka mõne teise puuvilja või marja mahla, näiteks maasikad, vaarikad, granaatõun, ainus probleem on selles, et need muudavad ka maitset. Näiteks sidrunikook vaarikamaitselise kreemiga oleks huvitav alternatiiv. Tegelikult ei olegi muud, kui võta peotäis soovitud marju, püreesta ning kurna mahl välja või kasuta püreed, kui sind ei sega kreemi sisse jäävad “marjaniidid”. Selline variant on koheseks kasutuseks. Kui sul ei ole kohe kuskilt värskeid marju võtta, siis soovitan teha toiduvärve ette, see säilib piisavalt kaua, kui seda kuivas kohas hoida.
Selleks ei ole vaja muud, kui kuivatit, punapeeti ja veskit/blenderit. Lõika punapeedist peenikesed ribad, aseta need kuivatisse ning kuivata neid 65C juures kuni täielikult kuivad ning kõrbedad. Veskis või blenderis purusta peediviilud jahuks ning hoiusta hermeetiliselt suletud purgis ja kuivas kohas. Kasuta siis, kui tekib vajadus ning värvuse intensiivsust saad reguleerida pulbri kogusega.
Ise kasutasin punaste toonide saamiseks kuivatatud ning jahvatatud punaseid sõstraid ning arooniaid.
Oranž
Vaieldamatult parimaks ornži värvuse andja on loomulikult porgand. Porgand annab mõnusa virsikulaadse tooni. Ka apelsinid tunduvad lubavad, aga need ei anna eriti värvi ja seega siin kasutamiseks ei sobi. Kui jääd porgandi peale, jääd kindlasti rahule. Selleks ei ole vaja muud kui neist mahl välja pressida või riivida hästi peene riiviga ja siis mahl välja pigistada või kasutada otse peenelt riivitud porgandit. Maitse pärast ei maksa muretseda, sest porgandid on juba looduslikult magusad.
Teine variant, mis pikalt säilib: viiluta porgandid õhukesteks ketasteks ning kuivata toidukuivatis 65 juures kuni kuivad ja kõrbedad. Taaksord jahvata veskis või blenderis peeneks jahuks ja säilita hermeetiliselt suletud purgis ning kuivas kohas. Värvuse intensiivsust saad taas reguleerida pulbri kogusega.
Oranžide toonide saavutamiseks kasutasin astelpajuõli, mille tulemusena sain heleda ja sooja oranži. Hetkel ei olnud kodus apelsine, et näidata tulemust ka riivitud apelsinikoortega, sellega tuleb toon tumedam. Paprikaga saab intensiivse ning tumeda oranži tooni.
Kollane
Kauni kollase jaoks on sul vaja pilk pöörata maitseainete riiuli poole. Nii safraniniidid kui ka kurkum annavad kauni suvise ja päikselise tooni sinu kreemidele ja glasuuridele. Mõlemad on väga intensiivsed vürtsid, seega pisikesest kogusest piisab, et saada kirgas tulemus. Ikkagi ole väga ettevaatlik nende kahe vürtsi kasutamisel, alusta hästi väikesest kogusest, maitse glasuuri, sest mõlematel on peale värvuse ka intensiivne ning iseloomulik maitse. Vanasti sai alternatiivina kasutatud ka joodi, nüüd enam mitte. (NB! Safranist saab värvi paremini kätte, kui seda teelusikatäies rõõsas koores või piimas lahustada).
Kui vürtsidega mängida ei julge, siis tuleb kasutada muskaatkõrvitsat. Selleks kasuta natukene kõrvitsapüreed või hästi peene riiviga riivitud kõrvitsat ja pigista mahl välja.
Pikemas perspektiivis saad taas kasutada viilutatud ning kuivatatud muskaatkõrvitsat, mille oled pärast kuivamist kenasti jahuks jahvatanud. Värvuse intensiivistamiseks suurenda kogust.
Kollaste ja oranžide toonideks kasutasin Nõukogude ajast tuntud joodi, see värvus ei jäänud just kõige parem. Siis jahvatatud õietolmu, sellest sai külma tooniga kollase ning viimaks kurkumit, millest tuli soe kollane toon. Kurkumiga annab mängida kenasti, lisa seda vastavalt oma värvieelistuse saavutamiseks, aga ole ka ettevaatlik, sest kui kurkumit liiga palju saab, saad peale värvuse ka maitse.
Roheline
Oled kunagi proovinud saada rohelist tooni oma glasuuridele ilma toiduvärvideta – täielik peavalu. Vanasti sai selleks kasutatud briljantrohelist, nüüd enam mitte. Mis võiks olla looduslik alternatiiv? Loomulikult spinat, jah, lugesid õigesti, spinat, täpsemalt spinatimahl. Rohelise väruvse saavutamiseks on vaja veidikene spinatimahla ning glasuuril või kreemil ei ole kõrvalmaitset, luban seda!
Säilitamiseks: pese punt spinatit, kuivata ning eemalda varred, aseta lehed kuivatisse ning kuivata neid 65 C juures seni kuni kenasti kuivad ja kõrbedad. Jahvata veskis peeneks jahuks ning säilita õhukindlalt suletud purgis kuivas kohas. Värvuse intensiivsus oleneb spinatipulbri kogusest, mida glasuuris kasutad.
Ise kasutasin rohelise saamiseks spirulina pulbrit, sai teist natukene palju lisatud ning tulemuseks on külm tumeroheline, kui aga spirulinat vähem panna, on ka tulemus heledam ning soojem. Lisaks saad ka B-grupi vitamiine, mida leidub spirulinas palju.
Pruun
See vist ei vaja pikemat seletamist. Parimaks pruuni värvuse andjaks on kakaopulber. Nagu näha ka fotol, siis ilusa pruuni tooni saab ideaalselt kakaoga.
Sinine ja lilla
Viimaks keeruline duo, nende värvuste saamine on samuti paras peavalu, aga mitte võimatu. Mustikad ja mustsõstrad on näiteks üks valik, aga täiesti ootamatu ja samas parim lahendus on kapsas, jah, kui täpsem olla siis punane kapsas. Mis kõige parem, siis see sama punane kapsas sobib mõlema värvuse saavutamiseks. Lilla värvuse saamiseks tükelda kapsas ning keeda väheses vees seni kuni vesi muutub hästi tumedaks ja kontsentreerituks. Selline kaspsast lillaks värvunud vesi annab kreemile lilla tooni.
Sinise tooni saamiseks tuleb sellele samale kapsakeeduveele lisada juurde väikeste kogustena pidevalt segades söögisoodat. See reageerib kapsaga ning muudab lilla värvuse siniseks.
Mis kõige tähtsam, ole loominguline ning naudi looduslikku tulemust oma küpsetiste kaunistamisel!
Paraku ei olnud mul kodus punast kapsast, et sellega lillat ning sinist teha, seega selle jätan teie enda katsetada.
Mõnusat katsetamist ning naudi oma piparkooke või muffineid kauni, maitsva ning looduslikul teel toonitud glasuuriga.
