Minu hashimoto lugu

Ikka käin ju külas ja suhtlen sõpradega. Mingi aeg hakkasin aru saama, et… sõber räägib oma juttu ilmel nagu  kontrolliks mu reaktsiooni – ta on ilmselt seda juttu iga kord rääkinud ja ma kuulan suu ammuli kui esimest korda, sest ma lihtsalt ei mäleta, et ta seda rääkinud oleks!

Mälu… haugimälu, nagu öeldakse.

Kui koolis oli tunnikontroll või kontrolltöö, jõllitasin ma ülesandeid- küsimusi kui ilmaimesid – minu õpikus selliseid asju pole! Me pole selliseid asju õppinud! Kuidas seda küsida saab! Kodus raiusin vanematele sama. Kuni nad avasid mu koolivihikus koha sama teema ja harjutustega, mida olen teinud. Mina vaatasin neid kui lammas aiatara, justkui näeks esimest korda. Ma ei mäletanud isegi seda, et olin õppinud! Eksamiteks õppimine oli õudus… Keskkooli lõpueksamiteks valmistudes piinasin oma sõpru ja nad vahetasid üksteist välja nii iga 2 tunni tagant, sest närvid ei pidanud vastu. Ma olin valmis tunnistama, et oman kokkupuudet oma nime, vanemate ja kooliga ma isegi mäletasin, et eksamid tulevad ja mis ainetes, aga vot need asjad, mida neis ainetes teadma peab – halloo, kas te kujutate ette, et ma tõesti peaks kõigest sellest midagi mäletama, isegi kui ma seda kunagi õppinud olen (mida ma ei mäleta)?! Iga päeva alustasid sõbrad mingi ülesandega mille pidin ilma abita lahendama. Reeglina pistsin ma undama, et ma pole sellist asja õppinud! Siis avati meie harjutamiste vihik mõni lehekülg eespoolt, kus oli copy+paste sama ülesanne – olin selle eelmine päev lahendanud. Valemid, lahenduskäik, kõik olemas.

Ma ei mäletanud midagi!

Täiskasvanuna hakkasin endale esmaabi osutama. Muretsesin endale laua plokk-kalendri, kus iga päeva kohta üks lehekülg. Ma kirjutasin sinna iga päeva kohta üles: mis kellaks tööle (kui oli graafik), trenni, kursusele; mis päeval millise sõbra juurde mis kellaks külla, mis päeval maksta arved, kuna võtta rohud. Kui ma ei kriipsutanud tehtud töid  läbi (rohud võetud),  siis  võis mind maha lüüa,  ma ei  suutnud  meenutada, kas  olin  see  päev selleks  päevaks ette  nähtud rohud võtnud –  või  veel hullem, kui mingit rohtu tuli päevas mitu korda võtta! Beebipillidega ei hakanud ma üldse jamamagi, ma suutsin isegi nende nummerdatud karpidega segadusse sattuda!

Mul on eraldi kaustad erinevate asjade meelespidamiseks ja mõni kaust on juba päris kapsaks lapatud…

Kui ma lasen end mõjutada mõnel külalisel oma elamist koristada nii nagu nemad seda näeksid, siis ei leiaks ma midagi enam üles. Minu jaoks on ka korralikus segaduses oma korrapärasus olemas, kust ma kõik üles leian, ehk tean, millise paberi all midagi on. Vastasel korral  otsin peale seda kuude viisi oma ära pandud asju taga! Praegu otsin ma näiteks umbes kolmandat aastat taga oma pensionitunnistust (töövõimetuspension). See on „kindla koha peal“. Ma korra nägin seda ja panin sinna tagasi – tõesti hea ja kindel koht, las olla – kuigi korra mõtlesin, et kui ma juba enne mõistatasin end lolliks, et kus see pensionitunnistus on, siis äkki see kordub, kui ma selle sinna samasse jätan. Arvasin, et see ei ole võimalik, küll ma ikka mäletan. Nüüd ma siis nii 3 aastat juba „mäletan“, nii et peksa või pead seina! Igasuguste muude asjadega on täpselt samuti. Nii olen karpide, kaustikute ja mille iganes peale hakanud kirjutama, mis seal sees on. Peakaustad, mis viitavad, kus on karbid ja kaustad, mis sisaldavad nii – ja naasuguseid asju, on käepärast, nii lagedal kui olla saab. Muidu on ju need ka kõik kindlas kohas!

Liites kokku mu pidevad ja kestvad haigused, nendest tulenevad haiguslehed, ei tule palju mõelda, mõistmaks, et selline mina tekitas(b) ümbritsevates pingeid – kolleegid pidid ja peavad ju alalõpmata minu tööd tegema, kuna ma oli(e)n muudkui kummuli. Minul jäi palk saamata ja sain mingeid naljanumbreid haigusrahana, millest arvete tasumiseks ja ära elamiseks enam ei jagunud. Kogunesid võlad ja süütunne. Lisandusid kolleegide ja sõprade otse näkkuütlemised,

et ma ei saagi nii tööl käia, teised ei pea minu pärast kannatama, ärgu ma simuleerigu pidevalt oma haigusi ja hädasid, lõpetagu ma sääsest elevandi tegemine, asjad pole üldse nii hullud, kui ma räägin! Ma otsin lihtsalt tähelepanu ilmselt!

Polnud ainsatki hinge, kes oleks mind mõistnud või toeks olnud – kõik vaid naersid ja ilkusid mu üle, süüdistasid ja ironiseerisid… ma tundsin, et tahan ära surra. Ma ei jõua enam. Ma ei taha nii! Olgu siis juba õudne lõpp, aga sellest lõputust õudusest nimega „minu elu“ mulle aitas rohkem kui küll.