Minu hashimoto lugu

Kuna vanemad mind ei mõistnud, arstid ei leidnud midagi, siis hakkasin endale abi ja arste otsima, kes puude taga ka metsa näha oskavad.

Kõigepealt opereeriti mu vildakas ninasõõrmete vahesein sirgeks. Kirurg rääkis, et paljudel on peale seda operatsiooni kadunud pooled allergiad. Minul olid selleks ajaks välja löönud allergiad enamvähem kõige vastu: millega pesta, desinfitseerida, mida süüa või nuusutada. Allergoloog, nähes mind kabinetti sisenemas, peaaegu karjatas – „appi, milline reaktsioon! Nii paistes silmad!“ Aa. Okei. Ma olin juba ammu harjunud sellega, et mu vasikaripsmed on selleks, et mu kottipaistetanud silmalauge üleval hoida, et ma päris pimedaks ei jääks.

„Käige mööda neid tänavaid, kus kasse ei ole!“

– kõlas allergoloogi soovitus, kuidas vältida mu kõige tugevama allergiatekitajaga kokkupuudet. Kus kasse pole? Kolmandal planeedil ilmselt…

Ühel järjekordsel eriarstide tiirul olin jälle gastroenteroloogi juures ja toona tehti mulle ka endoskoopia (see on pöidlajämeduse vooliku makku ajamine, protseduur kestab kuni 10 minutit, ei ole peente voolikute tundide viisi sees hoidmine ja nendega ringi jalutamine). Esimest korda elus kuulsin sellisest asjast nagu ärritunud soole sündroom. Ravi… Eestis müügiluba omavate ravimite hulgas abistavat rohtu polevatki. On vaid üks ravim, millel müügiluba pole ja mille ostmist Haigekassa ei toeta. Ühe kuu kogus maksis pool mu kuupalgast, millest ma niigi talvekuudel välja ei tulnud… Et oli kevad, siis ühe kuu jaksasin kuuri teha – rohi aitas tõesti (kahjuks ei mäleta ravimi nime), olemine läks paremaks, julgesin kodust väljas käia, ilma panemata maha trajektoori – siit vetsust selleni – ja siis lähen sinna ja lähim vets on seal… Arst aga menüümuudatusi ei soovitanud. Aga et ma rohkem miljonäri mängida ka ei jaksanud, siis jätkus kõik vanaviisi.

Järgmisena eemaldati kurgumandlid, kirurg küsis, kus ma elanud olen, kas mõni arst mind elu jooksul ikka üldse näinud on? (Oleks saanud, oleks naernud, et isegi traumapunkti arst küsis mu käest, kui polnud mind mõni kuu näinud –

“Kas Sinuga juhtus midagi, et Sind nii ammu näha pole olnud? Me hakkasime siin juba muretsema!”

Mu mandlid olevat olnud kapitaalselt sidekoestunud. Ühest mandlist oligi enamvähem ainult vintske sidekude järel ja seetõttu  oli seda väga raske kätte saada. Kui muidu inimesed räägivad oma kannatustest mandliopist taastumisel, siis mina oleks või samal päeval kanakonte järama hakanud, rääkimata igapäevasest toidust, sest see „valu“, mis kõris alles oli, oli kökimöki võrreldes sellega, millega olin sinnani elanud…

Kui olin opist taastunud ja aeg mööda läinud, sain aru, et – kurb aga tõsi, katkematu lima ja lögavool kuskilt ninakõrguselt alla kõhtu jätkub endistviisi.

Rääkides limast …

Olin väsinud käimast mööda günekolooge ning nende pinnimisest teemal, miks mul on nii rikkalik voolus, et selle tõttu pidin igapäevaselt kasutama pesukaitsmeid ja paraku oli ka öine uni vooluse tõttu häiritud. Arstide vastused:

„See on Teie eripära, harjuge ära!“, „Olge õnnelik, et Teil sealt kuiv pole!“, „Proovid on kõik korras, mida Te muretsete?“…

Mida kõike ma ära ei proovinud, et limast lahti saada – aga ei midagi.