Kõht lahti? Võta käbi!

Võibolla nii mõnigi pere teab, siis praegu liigub lasteasutustes ringi selline vahva kõhuviirus, mis on üks ülimalt tüütu oma palaviku, kõhuvalu ja lahtise kõhuga, mõnel juhul kaasneb isegi oksendamine.

Saime sellel nädalal lasteaiast vahvad kirjad, kus vanematele tuletati meelde, et haigeid lapsi mitte lasteaeda tuua, mis iseenesest peaks ju elementaarne olema, aga mõni vanem toob ikka oma haige (olgu siis nohuse, köhiva või muidu tõbise) lapse rühma ja teised peavad selle tõttu kannatama. Iseenesest on pisipiigal hea tervis, aga aegajalt mõni viirus jääb külge ka, seekord siis kõhuviirus.

Päädis siis seekordne kõhuviirus 38,2 palaviku, kõhuvalu ja jooksva “nr. 10 niidiga”, mis ei ole üldse lõbus katsumus ei lapsele ega tema vanematele. Eile hakkas nali peale ja kuna siis suurt muud teha ei saanud, kui piiga oli nõus jooma teed ja siis määrisin päripäeva ringjate liigutusega piiga kõhtu piparmündi eeterliku õliga ning kohe pärast määrimist asetasin kõhule sooja rätiku, mis jäi sinna seni kuni rätik maha jahtus. Usu või mitte, aga kõhuvalu taandus, sest piiga hakkas ennast mõne aja pärast paremini tundma ja sai ööunne jääda.

Täna hommikul tundis ta end juba oluliselt paremini, aga kurtis jätkuvalt veel kõhuvalu ja minul oli vaja minna koosolekule, kus sai räägitud ühe naisterahvaga, kellel oli mõni aeg olnud sama häda ja just selleks päevaks olid tal olnud teatripiletid. Ta rääkis, et tol hommikul ei saanud ta voodist väljagi, nii kui liigutas oli niit jooksnud, et mismoodi ta sinna teatrisse küll läheb… Aga reeglina siis, kui häda kõige suurem, on abi kõige lähem ja ka seekord, oli ta rääkinud ühe vanema prouaga, kes soovitas tal teha lepakäbidest teed – just, lepakäbid. Ta ütles, et jõi päeva jooksul ära kaks tassi lepakäbidest teed ja poole päeva peale oli kõht korras ja õhtul sai südamerahuga teatrisse minna.

Jätsin selle jutu endale kõrva taha ja hakkasin veidi uurima, ja tõsi ta on, vanarahvas kasutas väga edukalt just talviseid lepakäbisid kõhulahtisuse hädade korral – ei ole vaja mingeid pulbreid kuskil lahustada, ega apteegi poole tormata. Kuna ise nagunii seda meelt, et apteegi poole pöördun viimases hädas, kui looduse käest abi ei leia või on see abi tulemas liiga pikaldaselt. Vahest on vaja asju kiirendada, kui palavik läheneb ikka 40-le ja muuga pole seda alla saanud, siis tuleb appi tänapäeva meditsiin.

Kuna täna on ka endal kuidagi imelikult sees mulisenud, siis läksin lepakäbisid jahtima – nende korje aeg on detsembrist märtsini … Jõudsin veel napilt, täna ju veel märts, aga arvan, et ka aprilli algus ei tee vast midagi. Ideaalne on just selline talv, kus ei ole olnud palju vihma, mis lepakäbidest ained välja uhub ja möödunud talv oli üsna viisakas – ei lumine ega ka mitte vihmane, pigem selline kuivem.

Lepakäbid korjata ilusa ilmaga, lasta toatemperatuuril kuivada ning säilitada paberkotis või ravimtaimedele mõeldud hoiukotis, säilivad kuivas kaks aastat. Üks on selge, et järgmine talv tean neid rohkem varuda.

Lubatakse seda, et 5-10 minuti möödudes peale joomist peaks kõht korras olema. Sobima pidi ka toidumürgituse ja soolepõletiku korral, ainult imetavale emale ei sobi, sest paneb piima kinni. Vanasti kasutati lepakäbidest valmistatud teed veel just rinnast võõrutamise korral, mis pani piima kinni.

Kui käbidele kuum vesi peale valada, siis koheselt immitseb käbidest tumedat parkainet, mis tee ilusaks ja pruuniks värvib. Ka seemned tulid sellega käbidest välja ja oma suureks üllatuseks leidsin, et see tee on väga meeldivalt magus. Reeglina on raviteed sellise kibeda maitsega, aga see oli äärmiselt meeldiv ning väga mahe. Mulle meeldis ja pean mainima, on see siis lubadus, mis teega kaasas käib või tõesti toimib, sest kõhus olev kahtlane mulin on kadunud ja ma väga loodan, et see nii ka jääb.

Lepakäbi tee

Tassi kohta võtta ca 10  käbi, valada peale keev vesi ning lasta tõmmata 10-15 minutit. Juua päevas 1-2 tassitäit.

Mis on jällegi väga hea meeldetuletus selle kohta, et iga ihuhäda kohta on loodusel pakkuda lahendus, ainult et see tuleb üles leida. Kui sul on veel alles maal elav vanaema või vana-vanaema, kes on sündinud 20 sajandi esimesel poolel, siis tunne huvi nende loodusravimite/ravimtaimede kohta, millega tema vanemad teda ravisid. Sa võid vägagi meeldivalt üllatuda, kui lihtsalt saadi lahti taimeteedega ravides erinevatest ihuhädadest ja ei olnud mingisugust traditsioonilist meditsiini vaja.