Tinderi eksperiment – esimene nädal

Tunnen, et ega mind asi enam huvitagi. Ega ta mind niigi huvitanud, aga nüüd on tüdimus, tülpimus, igavus ja mitte millegi toimumine viimasegi võimaliku huvi peaaegu et ära nullinud. Mitte ühtegi klappi pole juurde tulnud, mitte keegi pole sõnumit saatnud/minu omale vastanud. Läänerindel muutusteta. Ainus muutus on see, et mingid mehed on vahepeal juurde leitud, osad neist juba kaugelt aru saada, et petiste kontod.

Tunde hiljem heidan veel korra pilgu peale – kõik sama. Lappan käputäie meeste profiile läbi, ühe liigitan meeldivaks. Põrsaid kotis ei tunnista, ainult pildiga profiilidele, kus pole ei kirjeldust ega isegi mitte huvisid kirja pandud, pole nõus meeldimist andma. Vähem kui 10 minutiga on jälle mehed otsas. Minu jaoks paistab see kui kinnitus minu sisetundele, et mina õiget inimest üle neti – või siis vähemalt mitte tutvusportaalis – ei kohta. Mul on selleks mingi muu koht või viis, mis selgub asjade käigus. Hea, kui ma selle nädala lõpunigi viitsin sealt läbi käia…

Hilisõhtul käin veel korra läbi. Mõned uued näod on tekkinud. Lisan ühe meeldimise ja mehed jälle otsas. Mitte ainsatki uut klappi pole siginenud, senised ei suhtle. Kuidas teistel need asjad on, ei tea. Ilmselt neil, kes intiimsuhteid otsivad/pakuvad, on elu kirev, aga ülejäänud? Nokivadki päevade viisi nina ja midagi ei toimu?