2Miks suhkur on kehale mürgine
1957 aastal püüdis Dr. William Coda Martin leida vastust küsimusele: millal toit on toit ja millal on ta mürk? Tema tööversioon sõnale “mürk” oli: “Meditsiiniliselt on mürk ükskõik, milline aine, mida määritakse kehale, võetakse sisse või areneb kehas endas ja mis põhjustab ehk võib põhjustada haigust. Füüsiliselt on mürgiks iga aine, mis pärsib reaktsiooni aktiviseerivate katalüsaatorite (väikeses koguses keemilist ainet või ensüümi) tegevust.” Sõnaraamat toob veelgi laiema tähenduse sõnale “mürk”: “kahjulikku mõju avaldama või moonutama”.
Dr. Martin klassifitseeris suhkrut mürgina seepärast, et selles on täiesti puudu tema elujõud – vitamiinid ja mineraalid. Alles jäi vaid puhas rafineeritud süsivesinik. Keha ei suuda seda ümber töödelda, kui seal ei ole valke, vitamiine ja mineraale. Loodus annab igale taimele piisavalt aineid, mis aitavad süsivesikuid ümber töödelda. Ebapiisav süsivesikute metabolism loob tulemusena mürgiseid metaboliite, nagu püruuvhape ja ebanormaalsed suhkrud, mis sisaldavad viis süsiniku aatomit.
Püruuvhape akumuleerub ajus ja närvisüsteemis ning ebanormaalsed suhkrud punastes verelibledes. Need mürgised ained takistavad rakkude hingamist, mille tulemusena rakud jäävad hapnikust ilma. Aja jooksul osa neist sureb. Sellest saab alguse degeneratiivne haigus. Järelikult on valge suhkru nimetamine toitaineks tegelikult täielik absurd.
Paljas suhkur on inimesele ja ka loomadele surmav
Kui inimene tarbib paljast suhkrut, siis mõjub see talle surmavalt, kuna inimene saab vaid “tühje”, ehk “paljaid” kaloreid. Sealt puuduvad looduslikud mineraalid, mis on olemas suhkrupeedis või suhkruroos. Lisaks on suhkur hullem kui eimiski, sest see tõmbab kehast välja kallihinnalised vitamiinid ja mineraalid, kuna nood kuluvad suhkru seedimisele, temast puhastumisele ja tema eemaldamisele tervest organismist.
18 sajandil (1793) sai tuntuks üks laevahuku lugu, kuna tegemist oli suhkrut vedava laevaga – peale karidele sõitmist toitusid viis ellujäänud meremeest vaid suhkrust ja rummist – nende olukord oli väga hull.
Väljapaistev prantsuse füsioloog F. Magendie sai sellest juhtumist inspiratsiooni ja teostas terve seeria katseid loomadega, milliste tulemused ta avaldas 1816 aastal. Oma eksperimentides toitis ta koeri suhkru, oliivõli ja veega. Kõik koerad surid.
Et professor Magendie selle eksperimendi tagajärjel koerad surid, tõstis suhkrutööstuses alarmi – eelkõige näitas see nende ärile vaba teadusliku uurimuse ohtu. Sellest päevast alates on suhkrutööstus investeerinud “lava taga” miljoneid dollareid subsideeritud teadusse. Raha eest on palgatud parimaid teaduslikke nimesid, mida oli võimalik osta, lootuses, et nad tulevad ühel päeval välja millegiga, mis on vähemalt pseudoteaduslik, mis tooks rõõmusõnumeid suhkru kohta.
Samas on tõestatud, et suhkur on (1) peamine hambakaariese tekitaja, (2) suhkru sisaldus inimese dieedis põhjustab ülekaalu, (3) suhkru kõrvaldamine dieedist on ravinud välja halvatuse sümptomid, ülemaailmsed haigused, nagu diabeedi, vähi ja südamehaiguse.
Sir Frederick Banting, insuliini kaasavastaja, pani 1929 aastal Panamas tähele, et suhkruroo istanduste omanikel, kes sõid terveid untse oma rafineeritud kraami, oli diabeet üldlevinud haigus. Pärismaalastest roolõikajatel aga, kes närisid toorest suhkruroogu, ei märganud ta mingit diabeeti.
Pole vaja kurvastada, sest valge suhkur ei ole millekski tegelikkuses vajalik. See pole uskumus, vaid teaduslik fakt.
Natukene kurb on seda nekroloogi lugeda, sest see on ka nekroloog teadmistele, asendades need uskumusega ja tervele mõistusele, asendades selle sõnadega.