Lõikuskuu teise nädala inglisõnumid

Me ei korista ainult selle saaki, mida maamulda külvasime või istutasime. Me lõikame ka oma enda sõnade ja tegude saaki. Oma valikute ja otsuste tagajärgi. Tuult külvad, tormi lõikad – teate seda ütlust?

Mõelge, mida teil on tänavu lõigata.

Mina olen jälle ühe õppetunni võrra targem. Teoorias ma teadsin, et kui midagi väga kirglikult tahad, siis hakkavad nähtamatud jõud sinu heaks tööle. Sel suvel kogesin ma äratundmist, pärale jõudmist, oma õige koha leidmist. Seal olles ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida, sest see miljon tunnet ja emotsiooni, mis mul üle pea kokku lõid ja vere vemmeldama panid, olid kui sada orkaani korraga mu sisse lahti lastud. Kõik oli äkki arusaadav, selge, olin vastused saanud. Ma olin kohas, kus tundsin, et – kõik on paika loksunud, kõik on õige ja ma olin äkki kui kala vees. Ei mingit ängi või millegi seletamatu taga igatsemist, millegi puudust, millegi vajamist, mis pidevalt sees närib ja toksib peas ning ajab hulluks ja teeb õnnetuks. Paraku see koht on minu elukohast küllalt kaugel ja sinna pääsemine, eriti aga elama asumine polegi nii lihtne.

Koju tagasi jõudnult ei saanud ma mõtteid mujale, ma nägin kõike olnut unes, ma nutsin patja, ma nutsin ärkvel olles – õnnest ja erutusest, et ma leidsin, ma leidsin, ma leidsin oma õige koha, kus süda rõõmust rõkkas, hing sees hüppas ja kõik oli nii õige, nii hea…. ma põlesin oma meenutustes nii, et tundsin, kuidas lõkendan näost ja kõrvadki olid tulikuumad…

Taevased jõud panid seda kõike tähele. Iga päev (!) sain ma märguandeid, et mu soovist on aru saadud, ma mõlgun meeles. Siiani – iga viimane kui üks päev tuleb mingigi killuke selle minu õige koha teemal. Ma olen leidnud ootamatuid mõttekaaslasi ja toetajaid ja – ma tunnen selgelt, et seekord on mul asjas nii meeletu kirg sees, et taevas seda asja niisama ei jäta. Ma usun, et varem või hiljem olen ma oma päris õiges kohas ankrusse visanud ja saan öelda, et see on päris minu, armas, kallis, kindel kodu, tema õiges kohas….

Ma sain ka sellest aru, et ega sisetunne ei lase kirgi valla, kui asi õige pole. Kui sisetunne kiidab asja heaks – siis te alles saate tunda, kui kirglikud te millegi suhtes võite olla ja kui meeletult midagi ihaldada, sest see oli selle ühe ja ainsa, selle ainuõige äratundmine.

Teile, Hingepeegli lugejad, soovin, et leiaksite põhjuse selle sisemise tule lõõmama löömiseks!

Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele: “Loe seda edasi”.