Nimekas ja väekas taim – Nurmenukk

Kas teadsid, et maailmas on vähe selliseid taimi, keda rahvas nii paljude erinevate nimetustega on ristinud. Mis meelel, see keelel, järelikult peab nurmenukk peitma endas mitmeid väärtusi: temast saab nii silmailu, tuge tervisele kui ka söögi- ja joogipoolist. Nimelt kutsutakse harilikku nurmenukku (Primula veris ja Primula officinalis) rahvasuus näiteks nii: kanavarvas, kanapasalill, kanaperse, kikaspüksi, kikkahain, kukekäekaats, kuldvõti, kulupüks, kurekaats, käekaats, käekalts, käolill, kääkaartses, nattalill, neiulill, piimapisar, sõrmkinnas, pasklill, pääsulill, saksapüksid, taevasilm, taevavõti, võipäts jt. Nimetused on tulnud peamiselt taime eri osade võrdlusest tavaelust tuntud esemete ja nähtustega. Tavaliselt peetakse nurmenukku pigem ravim- ja ilutaimeks, vähem aga osatakse hinnata taime kulinaarseid väärtusi.

Lisaks nüüd, mil maikuu käes, on juba päris mitmel pool näha õitsemas kauneid kollaseid nurmenukke. Meie rahvameditsiin tunneb nurmenukku kui taime, “mis kahjulikud ained kehast välja ajab ja elu uuendab”.

Kasvukohad ja kogumine

Nurmenukk kasvab kuivadel ja mõõdukalt niisketel rohumaadel. Eestis üsna sageli ka lubjarikastel muldadel, laialdaselt võib nurmenukke leida pargimurus või niidul. Õisi, lehti, risoomi ja juuri kogutakse õitsemise ajal. Juurikaid ja juuri kogutakse sügisel, kui taim ise on juba närbunud. Juurikas ja juured närvutatakse õhu käes ning kuivatatakse kuivatis temperatuuril 40…50 °C.