Tinderi eksperiment – esimene nädal

Muutunud on ainult päev, kõik muu on endine. Uusi klappe pole, senised ei kirjuta. Ühega sai ainult vestlust alustatud, kui ta juba enam ei vastanud ühest suvalisest hetkest alates, teine pole vestlust alustanudki. No kirjutasin siis ise, et kas ta üldse suhtleb ka, kuigi tema profiilil on see Tinderi-tarkade poolt varem mainitud võtlskontode omaduseks olev sõna kell profiilis ametikirjelduse keskel. Nii et vähem kui nädalaga on mul nii kõrini kui ka surmigav. Ja samas pole mul üldse kahju, sest olen õppinud oma kõhutunnet usaldama ja minu kõhutunne on aastate viisi ajanud oma joru, et mina kaugjuhtimise teel seda õiget ei leia. Ta võib olla pärit või teisest ilma otsast, aga kohtume ikka ja kohe silmast silma, reaalis. Et seda siiani pole juhtunud – ju ma polnud selleks veel küps.

Teine klapp, kes seni vaikis, vastas mulle. Vabandas, et tal oli kiire olnud. Vestleme lühidalt ja ma hingan kergendatult, kuna mind ei maeta võltsi ilujutu või “maha ja taha” jutu alla, vaid on lihtsalt neutraalne vestlus ja kooruvad välja mõned ühised huvid. Ta teeb ettepaneku, et kui mulle tõesti reisimine meeldib, aga ise pole nii palju saanud kui tahaks (nagu talle mainisin), siis – ta andis oma täisnime ja tegi ettepaneku FB-s sõpradeks hakata. Läksin Fb-sse vaatama, kes ta siis on. Ja siis tuli mulle muie näkku – no selge, miks tema nägu mulle nii tuttav tundus! Kolm peamist asustatud punkti minu senises elus olid samad, kus tema elab, töötab, liigub. Et meil oli ka ühiseid sõpru ja nende seas need, kelle arvamusi väärtustan, tegin järelduse, et tegemist ei saa olla mingi tropi või petisega. Võtsin ta sõbraks ja sukeldusin tema loendamatutesse fotoalbumitesse. Ausalt öelda ei tea ma kedagi teist, kellel nii palju albumeid Fb-s oleks. Seega kerisin albumiterea lõppu, silmitsedes diagonaalis üle palju neid on ja kas miski väga esile kerkib ja siis alustasin algusest pihta, pisteliselt vaadates kõnetavamaid. Ja neid oli kui seeni peale vihma. Me olime käinud samades kohtades ja pildistanud samu objekte. Ja siis on ta käinud lähiaastatel minu lapsepõlve mängumaadel ja seal pildistanud. Mitme pildi nägemise peale käis minust kui juga läbi ja mu silme ette kerkis mälestuspilt samast kohast nii 40 aastat tagasi… Et ta on abielus ja tal on laps, jäin mõtlema, et aga mida ta siis Tinderis teeb? Otse ma seda veel küsima ei hakanud, seda enam, et tema olekust jäi pigem tunne, et lihtsalt otsib sõpru kellega suhelda või nii, mitte et otsiks suhet.